Victorious Faith

Richard Wurmbrand
1974
 

Kord elas üks prints, kes sai endale väga haruldase ja ilusa linnu. Linnu nimeks oli Tvi-tvi ja prints pani ta kuldsesse puuri. Aga linnuke ei tahtnud olla puuris, isegi, kui see oli kullast. Linnuke anus vabadust, aga prints ei tahtnud loobuda oma linnukesest. Siis palus Tvi-tvi printsi, et läheks tema sugulaste juurde metsa, et öelda neile, et Tvi-tvi on ikka elus, kuigi on vangis.
Prints läks ja ütles neile. Kohe kukkus aga Tvi-tvi õde maha ja prints mõistis, et kurbus teadmisest, et vabadust armastav Tvi-tvi on vangis, on tapnud selle linnukese. Kurva südamega läks prints tagasi koju ja rääkis Tvi-tvile kurva sõnumi, et ta õde on surnud. Samal hetkel aga kukkus sarnaselt puuri põrandalemaha ka Tvi-tvi.
Prints võttis linnu puurist välja ja viskas ta aknast välja. Mis mõtet on pidada lindu, kes on ära surnud? Ühe hooga aga lendas Tvi-tvi ära ja siutsus puu otsast printsile: "Mida sina pidasid halvaks uudiseks, oli tegelikult õppetund. Surnut teeseldes õpetas õde mulle viisi, kuidas põgeneda."
Keegi ei saa täielikult haarata Jeesuse surma mõtet Kolgatal. Aga tarku on alati õpetatud tegude läbi. Surres oma vabast tahtest 33-aastaselt, noorena ja täis jõudu, andis Jeesus meile õppetunni, kuidas meie oma elu probleemidega toime tuleme. Me peame neile surema!
Kas patt ahvatleb sind? Aga kas sa teeksid pattu, kui sa oleksid surnud? Kindlasti mitte. Siis kuku surnuna maha! Maailm tahab, et sa oleksid osa tema jooksust hukatuse suunas. Ole selle surnud! Suurreligioonid tahavad, et sa seaksid oma elu käsu või mingi muu vormi järgi. Sure käsule! Jeesus suri patule, maailmale ja käsule. Ning sellepärast ta elab. Ka sina, vang, võid saada vabaks, kui sa järgid tema eeskuju. Kas probleemid teevad sulle muret? Ole tundetu nende suhtes, justnagu sa oleksid surnud.
Õpi sellest linnukese loost, kes sai kätte oma vabaduse.
***
Ma vihkan jutlusi, kus vaimulikud väljendavad OMA mõtteid ja OMA seisukohti. Ma vihkan ka poliitilisi sõnavõtte, kus esitatakse häid ja halbu arvamusi. Ma tahaks pigem, et keegi ei teeks oma suud lahti nii kaua, kuni ta ei tunne tõde, objektiivset tõde.
Vanal ajal oli juutide seas mehi, keda hüüti prohvetiteks, kes, kui nad kirjutasid või rääkisid, alustasid sõnadega: Nii ütleb Issand. Ma räägin teile täie veendumusega, et mina olen vaid hääl. Läbi minu räägib Jumal ise. Mõned võibolla naeravad selle peale. Mulle meeldib, kui inimesed naeravad, isegi kui nad naeravad minu üle. Naer on tervislik. Arstid soovitavad naerda. Siin maailmas on nii vähe põhjust naermiseks. Miks ei peaks inimesed minu üle naerma? Võite pidada rumaluseks, aga Jumal räägib teile minu läbi.
Kust ma seda tean? Kas Jumal pole mitte minust erinev? Suhtlemine Jumalaga võib toimida väga hästi, aga võib olla ka häiritud. Ma võin Teda valesti mõista.
Jeesus hüüdis ristil: "Eli, Eli" (mis tähendab heebrea keeles "Mu Jumal, mu Jumal"). Need, kes olid risti juures, uskusid kuulvat hoopis prohvet Eelija nime. Sellised valesti kuulmisi toimub iga päev. Kuidas siis mina, Richard Wurmbrand, tean, et see, millest ma räägin, on täpselt see, mida Jumal tahab, et ma räägiksin? Aga kuidas prohvetid teadsid? Hea kuulaja, mõtle selle üle ja homme hommikul mõtiskleme edasi.
***
Suur erinevate valdkondade segamine on toimunud. Grammatika ja usu alad on üksteisest täiesti erinevad. Iga õpilane koolis, kes, kui talle antakse ülesandeks pöörata verbi, hakkab rääkima, et Jumal on armastus ja et igaüks, kes usub Jumalasse on Jumalast sündinud, saab halva hinde, isegi kui õpetaja on usklik. Grammatika eksamil ei ole usul kohta.
Aga samuti ei pea ka grammatikal olema kohta usuelus. Praktilise elu alal me pöörame verbe ja selleks on meil vaja isikulisi asesõnu. Me peame eristama erinevate omandite vahel: minu maja, minu raamatu, minu naise ja teistele kuuluvate asjade vahel. Nii peame me kasutama sõnu nagu "mina", "sina" ja "tema". Aga need asesõnad peavad jääma grammatika valda, ärge tooge neid usu valdkonda.
Kui Jeesus Kristus kohtas Damaskuse teel Saulust Tarsosest, suurt kristlaste tagakiusajat, ta küsis Sauluselt: "Saulus, Saulus, miks sa mind taga kiusad?" Saulus oleks võinud ju ausalt vastata: "Ma pole kunagi SIND taga kiusanud. Ma kiusasin taga sinu jüngreid." Aga Jeesus, kuigi kõikjal-olev, ei tea, et tema ja ta jüngrid on erinevad isikud. Ta tunneb ENNAST taga kiusatuna iga kord, kui tema jünger saab haiget, ta nutab koos iga jüngriga, kes nutab ja rõõmustab iga jüngriga, kes rõõmustab.
Jeesus ütleb, et viimsepäeva kohtul kuulevad kurjad etteheidet: "Ma olen nälginud, olnud haige või vangis ja te ei tulnud MIND vaatama". Ja ta siis selgitab, et nii tihti kui keegi tema väikestest vendadest on kannatanud raskusi, oli ta ise see, kes neist kannatustest läbi läks.
Issand Jeesus Kristus on meie usu juht. Aga ta võib läbi kukkuda grammatika eksamil, sest ta kasutab isikulisi asesõnu "mina" ja "tema" neid ära vahetades.
Kristlik tähendab olla armastusest joovastunud. Joovastunud inimesed ajavad inimesi ja asju segamini. Nad ei erista ka enam "mind", "sind" ja "teda". Sellepärast, kui ma räägin ja olen joovastunud Jumala armastusest, Jumal räägib minu läbi.
***
Kaks tuhat aastat tagasi ütles Jeesus: "Mina olen tõde". Ja 2000 aastat on seda tema ütlust püütud valeks teha ja on tsiteeritud justnagu ta oleks öelnud: "Tema on tõde". Aga ta pole kunagi öelnud, et tema on tõde. Ta ütles: "Mina olen tõde". Kui sa teed temast "tema", kasvõi suure tähega Tema, oled sa ikkagi tõe kaotanud.
Mida suudab Jeesus, "tema", Jumal puusepa kehas 2000 aastat tagasi Palestiinas, öelda sulle kaasaja tehnika kohta, sotsialismi, demokraatia või sõjalise diktatuuri kohta, millist nendest eelistada, kas me peaksime soosima Teilhard de Chardini filosoofiat või Einsteini teooria filosoofilisi rakendusi, kas me peaksime olema fundamentalistid või modernistid?
Mida suudab Jeesus, inimene, kes elas 2000 aastat tagasi Palestiinas, öelda sulle evolutsiooniteooria kohta? Kas ta saab sulle öelda, kellega abielluda? Kas ta saab sind praktilistes asjades juhtida?
Jeesus ei tahtnud kunagi olla "tema". Üks tingimus selleks, et ta võiks olla tõde, on see, et ta peab alati jääma "minaks". Mina olen tõde, mitte tema on tõde. Kui mina tahan omada tõde ja olla tões, siis peab Jeesus olema minu jaoks "mina".
Ei ole tõde, et ta peab SAAMA minuks. Tema ON mina. Luther ütles: "Kristlane on Kristus." See on fakt, kuigi sa võibolla pole sellest veel aru saanud. Kui mu silmad on avatud, siis ütlen ma koos Paulusega: "ma elan, siiski mitte mina, vaid Kristus elab minu sees." Siis saan ma rohkem kindlamaks oma mõtetes. Mina kirjutan raamatu, mis tähendab, et Jumal räägib minu raamatu läbi.
Jumalamehed on alati niimoodi mõelnud.
Luther kirjutas: "Ma pean eristama ennast oma kutsumisest. Ma pean end kõige väiksemaks. Aga mu kutsumine on puutumatu… Keegi ei tohiks omaenda isikust ülevalt mõelda, vaid igaüks peaks võimsalt kiitma oma kutsumist Jumala auks. Veelgi enam. Inimene, kes teenib oma kutsumuse järgi, ei pea isegi tõestama, mida ta ütleb, teda tuleb kuulata nagu Jumalat ennast.
***
Saada kristlaseks tähendab saada Kristuse sarnaseks. Mis mõttes? Igaüks ei ole rahvuselt juut nagu Jeesus oli, igaüks ei ole ka puusepp, iga jünger pole ka meessoost. Mis mõttes pean ma siis olema tema sarnane?
Ta elas inimese elu täies veendumuses, et ta oli õige. Tema ajal, nagu tänapäevalgi, oli olemas tuhandeid religioone. Ainuüksi Galileas oli palju rahvaid ja erinevaid uske. Jeesus ei valinud neist aga ühtegi. Ta uskus hoopis, et inimesed peaksid valima Tema usu. Palestiina jagunes gruppideks: oli seloodid, heroodeslased, esseenid jt. Jeesus ei valinud neist kedagi. Ta rääkis maistest asjadest, aga teised pidid vastu võtma selle, mida tema ütles. Ta ei võtnud kunagi omaks seda, mida teised ütlesid. Ta tundis ennast kui kehastunud tõde. Olla kristlane tähendab olla Kristuse sarnane, see tähendab, et me peaksime olema inimesed, kes ei kahtle oma sõnumis, me teame, et Kristus ei ole "tema". Kui me räägime, Kristus räägib.
Selleks, et rääkida vaimsetest asjadest inimese sõnadega, pean ma kasutama isikulisi asesõnu, aga mu sõnad on transparent. Nende läbi pead sa mõistma reaalsust, mis nende taga on: See on Issand, kes ütleb sulle "Tule mu juurde". Sa pead tulema TEMA juurde nähes seda, et ta ei ole enam sinu jaoks "tema".
Ma ei kutsu sind tulema tema juurde. Pühad sõnad kõlavad nii: "Tule mu juurde", mis tähendab, et su ülistuse objektiks tulevikus ei pea olema enam "tema".
Kogu idee objektist ja subjektist on vaid illusioon, mida keelelised struktuurid on tugevdanud. Need kohustavad ka mind asesõnu "valesti kasutama". Aga ma teen nii, olles teadlik, et see, mida me nimetame "minaks" on ainult erinevate jõudude ajutine kokkupuutepunkt, mis kogu aeg muudavad oma intensiivsust ja suunda. Õpi mõtlema väljaspool "mina", "sina" ja "tema" kategooriaid. Mõtleja, mõeldav ja mõtlemine on üks.
On olemas üks kõikvõimas "mina". Kümme käsku algavad sõnadega "Mina olen Jumal". Selle ainsa Jumala sees me elame ja liigume ja oleme (Ap 17:28). Me kujundame Jumala sisemist elu. Me ei ole Temast väljaspool.
Jumal on pidevalt vastu, kui me ütleme oma "mina" Tema "mina" vastu. Jeremija ei tahtnud võtta vastu prohvetikutset. Ta ütles Jumalale, "Mina olen noor", aga Jumal vastas: "Ära ütle, ma olen noor… sest mina olen sinuga" (Jr 1:6-8). Olulised on need Jumala sõnad: "Ära ütle mina… sest mina…" Kus Tema "mina" sekkub, ei ole enam meie "mina" olukord.
Ingel ütles Sakariasele, et too saab lapse, tulevase Ristija Johannese ning Sakarias ütles taevasele olendile: "Ma olen ju vana mees". See vastuväide tühistatakse sõnadega: "Mina olen Gabriel" (Lu 1:18-19). Kui inimene räägib vormis "mina" ajal, kui ta kuuleb häält taevast on mõttetus. Siis ei ole taas "mina", Sakarias, vaid on "mina" "ingel".
Jumal nimetab inimest arutuks (Lu 12:16-20). Arutu oli mees, kes mõtles vaid maisest varast. Oleks olnud lihtne mõista, et ta on arutu. Kolmes piiblisalmis kasutab ta sõna "mina" üheksal korral, mitte teades, et see "mina" oli mõeldud surema sel samal õhtul ja see "minu oma" pidi minema teistele.
Tulla Jumala juurde on teisi öeldult tulla enda juurde, oma tõelise olemuse juurde, selle juurde, kelle kuju ja sarnasust sa kannad, ainsa tõelise "mina" juurde.
Jeesus ütles Siena Katariinale: "Mina olen see, kes on, sina oled see, kes ei ole".
***
Minu kirikus Bukarestis oli vene koguduseliige, kes ei osanud sõnagi rumeenia keelt, milles aga toimusid kõik jumalateenistused. See mees ei puudunud kunagi jumalateenistustelt. Jutluse ajal luges ta oma venekeelset uut testamenti.
Ma tundsin end vastutavana tema ees. Ma kutsusin ta ühel päeval enda juurde ja ütlesin> "Vaata, ma olen su pastor. Ma tahaks teada, mis sa sellest raamatust aru saad. Vali üks lõik sellest raamatust ja selgita seda mulle."
Ta luges mulle ette esimese peatüki esimesest kirjast Korintlastele ja siis selgitas: "Apostel kirjutab, et Paulus on istutanud evangeeliumi ja keegi Apollo kastis, aga Jumal pani kasvama. Sellest järeldab apostel, et Paulus ja Apollo ei loe midagi, loeb vaid Jumal. Nüüd, kui Paulus ja Apollo pole mitte midagi, kui suur on siis teie väärtus, vend Wurmbrand? Jumal on kutsunud asju, mis ei ole. Olge õnnelik, et te ei ole keegi."
Ma kallistasin teda ja õnnitlesin, sest ta oli mõistnud piiblit minust paremini.
***
Jeesus ütleb: "Tule mu juurde!" ja mitte vaid toretsevale jumalateenistustele. Suur inkvisiitor ütles Dostojevski "Vendades Karamazovites" Issandale: "me oleme täiustanud sinu tööd." Jeesus on oma alandlikkuses tänulik paranduste eest. Ta on meile tõotanud isegi, et me saame tegema suuremaid tegusid kui Tema tegi. Aga ta tahab, et sa tuleks TEMA juurde, ainult Tema juurde.
Kristlus on sajandite jooksul mitmel korral muutunud. Jeesuse-aegne kristlus oli teistsugune kui esimese kristliku osaduskonna kristlus Jeruusalemmas, mis omakorda erines esimestest kristlikest kirikutest paganlikus maailmas. Konstantinus Suure aegne riigikirik oli jällegi midagi muud. Kirik muutus siis keskajal, reformatsioonis, ratsionalismi, pietismi, modernismi ajal, riigi poolt kontrollitud ja põranda-aluste kirikute ajal kommunistlikes maades ning karismaatilise liikumise ajal vabas maailmas. Origenes pidas kristlust osaks jumalikust liikumisest, mis valmistab ette millegi veel kõrgema jaoks. Kristluse kõrgemad vormid võivad meid veel ees oodata. Kõik need on ühe Kristuse sõidukid, aga Kristus ise ei muutu kunagi. Kristus ütleb: "Tule mu juurde".
***
Kuidas ma peaksin tulema Kristuse juurde? Luuka evangeeliumis 24:51 on kirjas, et Jeesus eraldus oma jüngritest. Selline eraldumine on kindel ja jääv fakt, tõde, mis kehtib kogu meie maise elu jaoks, ainult selle tõe vastand ei pea ka vale olema. Tõe vastand võib olla vastandlik tõde. Kõigel siin maailmas on kahene loomus: nii ka inimese suhtel Kristusega. Tõsi on, et Jeesus eraldus inimeste juurest, tõde on ka, et Jeesus on saanud "minaks" inimestes.
Kas sa otsid Jeesust? Siis on esimeseks tingimuseks, et jõuda tema juurde, täita see, mida Jeesus ütles Rooma sõduritele: "Kui te nüüd mind otsite, siis laske neil (ehk jüngritel) minna" (Jh 18:8).
Jeesus on eraldunud neist.
Kui ülempreester küsis Jeesuselt tema õpetuse kohta, Jeesus vastas: "Miks sa küsid seda minult? Küsi nendelt, kes on kuulnud, mida ma olen neile rääkinud" (Jh 18:21).
õnnelikult lõppes tookord see arutlus kõrvakiiluga, mille Jeesus kõrval seisnud sulaselt sai. Muidu oleks ta saanud hoobi ülempreestrilt endalt, kes oleks talle vastanud: "Kellelt neist, kes sind on kuulnud, saan ma sinu õpetuse kohta küsida? Üks neist müüs su meile ja sa mõistad, et ta tegi seda koos mitmete pahade sõnadega sinu aadressil. Teine su jünger on praegu kohtus ja ütleb, et sa oled vaid inimene, inimene, keda ta pole kunagi tundnud. Teised su jüngrid on põgenenud. Mehed, kes on sind kuulnud, ootavad oma ruumis, et tunnistada: "See sell ütles, "Ma suudab purustada Jumala templi ja ehitan selle kolme päevaga uuesti üles", kindlasti mitte kõige meeldivam punkt su õpetusest. Sa oled rääkinud tuhandetele. Need ei mõistnud midagi. Need samad inimesed hüüavad homme "Lööge ta risti!". Johannes, su armastatud jünger, on siin, aga ta vaikib. Sina oled ainus, kes saab rääkida su õpetusest. Kui sa keeldud, saame ka sinuta hakkama."
Situatsioon ei ole aja möödudes palju muutunud.
Kui sa tahad teada saada, milline on Jeesus õpetus, lase ta jüngritel minna.
Esimene soovitus, mille ma sulle annan, kõlab nii: "Las kõik siin maailmas lähevad oma teed. Las kirikud ja need, kes kiriku hülgavad lähevad oma teed, kas õieti või valesti. Sina vasta omaenda hingele ja tule Jeesuse juurde! Ära vaata vasakule ega paremale, ega tagasi, ära hooli, mida teised ütlevad. Tule Jeesuse juurde!"
***
Tule Jeesusele nii lähedale, et sa oled temaga üks!
Kui esimesed kristlased katakombides kokku said, siis nad kasutasid oma jutlustes järgnevat lugu: Poiss armastas hullumeelselt ühte tüdrukut. Ühel päeval ei pidanud ta enam vastu. Hilja õhtul koputas ta oma kallima uksele ja palus luba sisse tulla. Tüdruk küsis: "Kes seal on?" Poiss vastas: "See olen mina". Tüdruk vastas "Mu tuba on väikene. Siin on ruumi vaid ühele. Mine!"
Poiss läks maailma, et oma kurbust ära unustada. Ta ei mõistnud, miks tüdruk talle ära ütles, teades, et tüdruk samuti teda väga armastas. Peale aastaid eksirännakuid sai ta äkki valgustatud.
Hilja õhtul koputas ta taas tüdruku uksele. Kui tüdruk küsis: "Kes on?", vastas poiss: "sina". Ja uks avanes. Ta kallim embas teda ja ütles: "Ma olen oodanud seda juba nii kaua aega."
Millised mõõtmed on Jumalal? Ta räägib Moosesega ühe kasti kahe saua vahel, milles juudid kandsid kümmet käsku, mis neile Siinai mäel anti. Taevas on universumi kõige kitsam paik. Seal on ruumi vaid ühele. Ainult need sisenevad taeva, kes on saanud üheks temaga.
Shakespeare ütleb teoses "Phoenix ja kilpkonn": "Arv armastuses tapeti". Armastus ei saa olla koos paljususega. Need, kes armastavad on alati üks hing ja üks süda. Mees ja naine on abielus üks. Kristus ja isa on üks. Nii on ka ustav hing ja Kristus. Armastuses ei ole võimalikud erinevused "mina" ja "tema" vahel.
Kuningas Saalomon ütleb oma ülemlaulus: (Ül 6:8-9): "Kuuskümmend on kuningannasid, kaheksakümmend on liignaisi ja neitseid on arvutult. Aga üksainus on mu tuvike, mu süütuke…"
***
Lubage me kordan hoiatust: Jumal räägib sulle minu kõne läbi ning asetab su suure vastutuse ette. Kui sa ei võta Jeesust vastu, sooritad sa vaimse enesetapu.
Elas kord üks mees, kes kannatas suurt viletsust kogu oma elu. Ühel õhtul viskles ta voodis ja ei suutnud leida rahu. Ta palus, et Jumal näitas talle, milline nähtamatu vaenlane oli hävitanud tema elu ja eeriide tagant ilmuski nähtavale see vaenlane: ta ise! Sina ise oled enda suurim vaenlane, kui sa ei võta Kristust vastu.
Me oleme nagu siidiussid, kes valmistavad endale kookonit, milles edasi kasvada. Kuidas ehitad sina oma tuleviku elupaika?
Rumeenia linnas nimega Lugoz sai vangla direktor korralduse arreteerida leitnandi, kes oli tema lähim abiline. Direktor kutsus leitnandi enda juurde ja ütles talle: "Täna tuleb meile uus poliitiline vang. Valmista talle kong!" Leitnant võttis valvuri endaga kaasa ja valis kõigist kongidest halvima. Tegelikult on kõik vangikongid halvad, aga mõnes neist on rohkem valgust kui teistes. Mõned on niisked, teised kuivad, mõnes saab astuda kolm sammu ühes suunas, teises vaid kaks. Ta valis kõige halvema kongi ja kõige halvemad õlgmadratsid. Siis tuli ta tagasi direktori juurde ja ütles talle: "Kong on valmis!"
Direktor ütles: "Ma tahan seda kongi ise näha." Ta läks koos leitnandiga kongi ja küsis temalt: "Kas sa ei arva, et me peaksime sellele mehele parema paiga ette valmistama?" Leitnant vastas: "Kapten, te olete liiga pehme südamega! See on ühele pätile paras kong!"
Direktor aga vastas: "Hästi, sina oledki see pätt. Mine sisse!"
Me kõik otsustame, milline saab olema meie tulevane eluase, kui me Kristuse hülgame või vastu võtame.
***
Need, kes hülgavad Kristuse, peavad kannatama põrgus.
Põrgu on halb paik, ma tean seda. Oma vaimus ma elan tihti põrgus, sest põrgut ümbritseb kristlaste armastus, mitte ükskõiksus. Luuka evangeeliumi 16. Peatükis on kirjas, et mõned nendest, kes on taevas, armastavad põrgusolijaid nii väga, et nad oleks valmis minema taevast põrgu, kui nad vaid saaksid aidata. Aga nad ei saa aidata.
Põrgu on kohutav paik. Kui kohutav on olla terve igaviku põrgus koos kuraditega!
Siena Katariina nägi kord kuradit ja kirjutas, et ta käiks pigem kogu oma ülejäänud elu tulistel sütel, kui vaataks veel hetkegi otsa sellele koletisele.
Ja deemonid piinavad uskmatuid. Anselm ütles: "Põrgus on hinged nii seotud, et nad ei suuda eemaldada isegi oma silmast ussi, kes seda närib."
Parem oleks Jeesus vastu võtta!
Jeesus räägib viimsepäeva kohtust. Ma kirjeldan seda sulle.
Jumal istub oma valgel troonil, tema taga on eesriie, ta ees on ühes reas need, kelle üle mõistetakse kohut. Jumal tõstab oma parema käe, ja selle märgi peale kõikides värvides hiilgavad olendid ilmuvad välja eesriide tagant ja seisavad igaühe ette, kelle üle mõistetakse kohut. Siis kurjad küsivad Jumalalt: "Kes on see ilus olend minu ees?" Ja Jumal vastab: "See oled sina nagu sa oleksid olnud siis, kui sa oleksid uskunud Jeesusesse." Siis meeleheites sellepärast, millest nad on ilma jäänud, põgenevad kurjad põrgusse, sest nad ei suuda taluda pilti sellest, millisteks nad oleksid võinud saada.
Sinust ei saa kunagi sind, hiilgavat olendit, kes on tehtud Jumala kuju järgi, kui sa ei tule Jeesuse juurde.
***
Jumal kutsub sind minu läbi.
On veel keegi, kes sind kutsub. See on su tegelik mina. Jeesus räägib tähendamissõnas loo kadunud pojast, kes noores eas võttis oma isalt saadud päranduse, läks kaugele maale ja raiskas kogu raha oma lodeva eluga. Siis laastas maad nälg. Et raha oli otsa saanud, võttis ta endale seakarjase ameti. Nälgides tahtis ta süüa kõtrasid, mida heideti sigadele, aga "ükski inimene ei andnud neid talle". Lõpuks jõudis tähendamissõna kadunud poeg iseendani - nii ütleb piibel, ja otsustas minna tagasi oma isa juurde.
"Jõudis iseendani" - milline väljend! Kus ta siis varem oli olnud? Inglased ütlevad, et ju ta siis varem oli "endast eemal". Ta oli väljaspool iseennast. Ta ei olnud kasutanud oma meelt, teda ei olnud juhtinud ta enda südame parimad impulsid. Selle asemel järgis ta ahvi kombel teiste inimeste isekaid teid. Papagoi kombel kordas ta järgi nende rumalusi. Enamus inimesi pigem sureks, kui hakkaks ise mõtlema. Kui kadunud poeg jõudis iseendani, oma tegeliku minani, ta läks endastmõistetavalt tagasi tõe ja oma isa juurde. Tähendamissõnas on isaks Jumal.
Ei ole tõsi, et sa oled kuni tänase päevani elanud ilma Jeesuseta. Vaid sinu tegelik "sina", kaunis olend, kes on loodud Jumala enda kuju järgi, ei ole olnud sinu sees. Sa kuulud Jeesusele. Sa võibolla ei teadnud seda kuni praeguseni. Jumala Poeg on olnud sinu sees ja tahab ilmutada end sulle, aga sa olid kaugel maal (Ga 1:16). Minu läbi räägib sulle su tegelik isik. Just praegu olen mina sinu südametunnistus, sinu tegelik mina. Ma armastan sinu hinge rohkem kui sa ise seda armastad. Sa oled segapuder kõiksugustest eelarvamustest ja uskumustest, mis on teistelt kokku korjatud. Näitleja mängib ühel päeval Hamletit, teisel päeval Othellot, aga ta ei ole Taani prints ega ka armukade maur. Ta on ta ise.
Kuni praeguseni oled sa käitunud kui ateist, agnostik, revolutsionäär, narkomaan, seksiori, rahaahnitseja, naudinguotsija, kirikuskäija või veel palju muudki. Aga kõik need on vaid rollid, mida sa oled mänginud. Sinu tegelik mina on oodanud ja oodanud. Ja nüüd räägib ta sulle minu läbi.
Kristluse suur õpetaja Martin Luther eristas otsest usku ja usku, mis tunneb end sellisena. Kui keegi väidab "ma usun" või "ma ei usu", siis ta väljendab oma arvamust sellest, mis toimub tema sees. Tema arvamus iseendast võib olla sama vale selles küsimuses nagu ta võib eksida ka teiste üle otsustades. Inimene võib pidada end terveks, aga samal ajal võib vähk juba möllata ta ihus. Teine arvab, et on haige, aga ta haigus võib olla vaid ta ettekujutluses.
Sinu uskmatus võib olla samuti sinu kujutluses. Sul ei pruugi olla usku, mida teoloogid nimetavad "Fides reflecta'ks", usku, mis on teadlik oma olemasolust. Aga sul võib olla hoopis "fides directa", usk, mis lihtsalt on. Imik on olemas ka siis, kui ta ei ole teadlik oma olemasolust. Aga ta armastav ema teab tema olemasolust ja ta vajadustest. Samamoodi ei tea sa alati, mis toimub sinu sees, sest sinu tegelik sina ootab väljaspool. Mina olen sinu "mina". Mina olen su südametunnistus.
Kui sa kuulad seda, siis sa mõistad, kui õigus oli Platonil, kui ta ütles "teadmine on äratundmine". Ma ei räägi sulle asjadest, mis oleksid sulle uued. Sa tunned minu sõnades ära valguse, mis valgustas sind, kui sa tulid maailma. Hiljem, nagu kadunud poeg, kaldusid sa endast kaugele eemale. Nüüd kutsutakse sind tagasi. Kui sa pöördud tagasi, saab su usk teadlikuks. Jumala Poeg saab ilmutada ennast sinu sees. Sinu jõudmine iseendani on sinu tulek Kristuse juurde.
***
Sa punnid vastu? Sa ütled et usk on väheoluline? Ma olen sinuga täiesti nõus. Küsimus on vaid selles, kui tähtis on see, mis on tähtis. Kui tähtsad oleme meie sinuga? Kui tähtis on minu või sinu arvamus sellest, mis on tähtis?
Seinad määravad ära ruumi suuruse. Ainult tühi ruum seinte vahel teeb ruumi kasulikuks. Samamoodi teeb kruusi kasulikuks tühi ruum kruusi sees. Meie elu põhineb sellel, mis on tühi, mitte sellel, mis on täis. Kas kõndimiseks on tähtsad vaid jalatallad? Kõnnib ju kogu jalg. Aga jalg ei saa kündida ilma teiste asjadeta, mis on näiliselt käimise juures väheolulised, nagu süda, kopsud, selgroog, ajukoor, gravitatsiooniseadus, maa aatomiline ja keemiline struktuur ja ka tee, millel kõndida.
Jah, usk on tähtsusetu. Sa saad elada ka ilma usuta, aga sa võid elada ka ilma kunsti, raamatute, kirjaoskuse, pükside, värske õhu ja päikesepaisteta. Sa võid elada ka ilma et sa armastaksid või et sind armastataks. Aga selline eksistents ei vääri nimetust "elu". Just "tähtsusetud" asjad teevad elu ilusaks ja annavad sellele tähenduse.
Sa küsi endalt, mida Jeesus saab sulle anda. Miks peab keegi olema sulle kasulik selleks, et olla su armastus? Miks peab koguaeg otsima seda, mis on tähtis ja mis loeb? Inimesed järgisid Jeesust kaua aega tagasi, kui ta kuulutas ette vaid oma surma ristil ja ülestõusmist, kaua enne seda, kui ta tõotas igavest elu ka teistele.
Maarja Magdaleena armastas Teda ja pesi oma pisaratega ta jalgu ning tal polnud mõtteski teenida selle eest Jeesuselt pattude andeksandmist ja kohta paradiisis. Ta armastas teda vaid armastuse pärast. Tee samamoodi!
***
Tõuse! Ära kerja enam asju, mis näivad "tähtsad"!
Elu on viimase viiekümne aasta jooksul muutunud rohkem kui 5000 aasta jooksul enne seda. Mõned inimesed tegelevad kvaasitähtede, novade ja universumi laienemisega, teised mesonite ja kvarkidega, kolmandad geenidega. Ära tegele vaid triviaalsete asjadega, asjadega, mis on vaid selleks, et teha meie elu mugavamaks. Otsi ülimat reaalsust! Otsi kogu tervikule seletust. Otsi Jumalat!
Kui sa otsid Jumalat, tõuseb su peas peagi tuhat küsimust, mida tõeline kristlik õpetaja jätaks kõrvale. Õpetaja Jumalast ei õpeta aga seda, mida õpilane valib, vaid seda, mida õpetaja peab heaks talle õpetada. Vaimsetes asjades ei vaja inimene vastust loendamatutele usulistele probleemidele, vaid vaja on seda, mida Jeesus nimetab "vaesuseks vaimus". Hing peab saama vaikseks kui meri, mis peegeldab tema kohal olevat ilu.
Õige õpetaja ei vasta küsimustele. Ka mina ei ole valmis andma keerulisi vastuseid sinu paljudele küsimustele. Parim asi, usuõpetaja jaoks on teha end olematuks, eemalduda varjudesse, mitte olla Jumala sõna kehastuseks, vaid ainult hääleks, mille läbi Issand võiks öelda sõnu, mida Ta tahab või vaikseks lautoks, mis ootab Tema soove.
Kui Aleksander Suur küsis filosoof Diogeneselt, "Mida ma saan sinule teha? Diogenes vastas: "Tule päikese eest ära." Just seda peaksid Jumalat janunevad hinged ütlema teoloogidele. Ma ei taha sulle rääkida Jeesusest, vaid tahan lubada Jeesusel endal ilmuda. Tema, kes kehastus tundmatus sõimes, kes talletati kirjutatud Sõnas, alandab nüüd end veelgi. Ta kasutab patuse häält selleks, et sa võiksid kuulda omaenda sisemise hääle sosinat, mis on su südametunnistuse hääl.
***
On inimesi, kes ütlevad sulle: "Võitle kommunismi, kapitalismi või islami vastu. Oletame, et üks selline võitlus jõuaks eduka lõpuni, mis sellest muutuks? Natsism võideti edukalt. Kas maailm sai peale seda paremaks? On inimesi, eks ütlevad sulle: "Ära võitle kapitalismi, kommunismi ega islami vastu. Tee nendega rahu." Mis rahu saab olla nende vahel, kes üksteist vihkavad? Rahu ei ole sõja puudumine, vaid armastuse kohalolek. On ka neid, kes ütlevad: Ära hooli, ära võitle ega tee ka rahu kapitalismi, kommunismi ega islamiga." Kui ma aga ei hooli inimkonna suurtest probleemidest, milleks mulle siis mõistus? Ma ütlen, jäta kõik need asjad sinnapaika. Otsi Jumalat! Tema on kõik, mida sa vajad. Kui sul on Jumal, siis on sul vastus kõikidele probleemidele, sest sinu jaoks ei ole siis enam probleeme. Jeesus ütleb: "Mina olen elu!" See käib ka sinu kohta. Sa lihtsalt elad oma elu nii, et Jeesus kontrollib ja see saab olema Tema elu.
Kaob sööbiv kahtlus. Jeesus küsis kord ühelt oma jüngrilt: "Miks sa kahtlesid?" Peetrus oli kõndinud vee peal ja oli uppumisohus. Jünger ei vastanud kunagi Päästja küsimusele, mida Jeesus ka ei nõudnud. Kui Jeesus oleks nõudnud vastust, oleks Peetrus vastanud: "Ma kahtlesin, kas mind ikka päästetakse sellest surmaohust, sest sa oled ettearvamatu. Nii paljud nendest, kes on uskunud Jumalat, on uppunud. Mõnikord nad pääsevad imelisel kombel. Aga sa ei või kunagi teada, kuidas sinu puhul asi lõppeb." Peetrus oleks ikkagi kaheldes valesti teinud. Sest kui sa juba kuulud Jeesusele, siis on elu ja surm sinu jaoks üks ja seesama. Tema on igavene. Nii oled ka sina, sest ei ole erinevust "sinu" ja "Tema" vahel. Grammatikal ei ole kohta usus.
***
Meie vastased ütlevad, et usk on oopium, illusioon. Hästi, aga kas iga illusioon on vale? Uppuja näeb illusiooni magamisest soojade patjade vahel, külmetav inimene võib näha illusiooni sellest, kuidas ta puhkab kuuma ahju ääres. Mõned illusioonid on kaitsemehhanismid, mis aitavad meil rasketest momentidest üle saada. On halbu ja häid illusioone, nagu on ka häid ja halbu mõtteid. Illusioon võib olla armastav ema, kes läbi raudtara annab rinda oma vangistatud ja kohkunud lapsele. Illusioonidel on suur jõud. Illusioonid võivad anda uue elu ja tugevust neile, kes on peaaegu kadunud.
Aga Kristuse trööst ei ole illusioon. See on reaalsus.
Sa võibolla küsid, kuidas ma seda tean. Kristlased usuvad, et budistid, hindud, juudid, muhameedlased, ateistid ja agnostikud kõik on valel teel. Kristlased usuvad, et teised tegelevad vaid müütidega. Aga see, mis on juhtunud teistega, võib juhtuda ka kristlastega. Kristlased peaksid kontrollima enda uskumisi, et ka nemad ei oleks müütidest petetud.
Evangelist ütles kord 12-aastasele juudi poisile, et Jeesus oli Jumala Poeg ja et ta läheb hukka, kui ei usu Jeesusesse. Pois vastas väga innukalt: "Pastor. Ka vastupidine on tõsi. Kui Jeesus ei ole Jumala Poeg ja sa usud temasse, kas siis lähed sa hukka." Me peame teadma, et igaüks, kas hindu, juut, ateist, mormoon, katoliiklane või protestant, ootab igavest elu selle järgi, mida ta usub ning keegi ei saa lihtsalt eirata küsimust, kas Kristus on müüti või ei.
Kant tegi inimkonnale suure teene. Ta näitas nii nagu keegi varem polnud näidanud, mil määral mõistus maailma kujundab. Meie meeled edastavad meile muljeid, siis meeled jaotavad muljeid kategooriatesse põhjuslikkuse, lõplikkuse, kvaliteedi, kvantiteedi ja modaalsuse järgi. Sellest lähtuvalt me loome universumi, oma sisemise universumi, läbi oma meele keeruliste operatsioonide. Siis me spekuleerime tähelepanekute üle ning teeme need veelgi abstraktsemateks. Meie arusaam kolmainu Jumala isikutest on kindlasti ka vaid meie meelte looming.
Mil määral vastavad meie illusioonid reaalsusele?
Võimalus pettuseks on suur. Kõikide religioonide järgijad usuvad, et enamus inimkonnast on valel teel, sest igaüks usub, et vaid ainult tema usk, või usu puudumine, on tõde. Kui aga enamus inimkonnast on eksiteel, siis on võimalik, et ka mina olen eksiteel.
Usu raamides on enesestmõistetavalt vastu võetud Jumala olemasolu , kuid ikkagi on võimalik olla petetud. Vana aja variserid olid kindlad, et nad avavad inimestele taevariigi uksed oma õpetuste läbi. Siis tuli Jeesus ja kuulutas, et nende õpetused sulgesid kuningriigi väravad. Variserid lasid end oma usu pärast tappa. Jeesuski suri, olles kindel oma usus.
Kumb neist kahest on siis õige?
Dante ütleb Jumalikus Komöödias: "Minu elutee keskpunktis ma leidsin end pimedas metsas, kus õige tee oli läinud kaduma." Selline on kõigi mõtlevate inimeste kogemus.
Meil on üks kindel tõde ja see on küsimus tõe järele inimestes meeltes. Kindel tõde on see, et on olemas inimkonnas lõppematu otsing tõe järele, et inimkond kannatab suuri valusid, et eristada tõde valest ja seda teinekord täiesti hoolimatul viisil.
Miks peaksime meie muretsema selle pärast, kas päike käib ümber maa või maa ümber päikese? Teadmine tõest ei muuda meie elus mitte kõige vähematki. Sellegipoolest me kõik esitame lakkamatult selliseid küsimusi ja seda instinktist, mis ütleb meile, et tõde on soovitav ja seda tuleks järgida.
Tõe otsingutes kohtame me Jeesust. Jeesus ei esita liialdatud väiteid. Ta ei õpeta meid pidama teiste usundite rajajaid tema konkurentideks või vaenlasteks. Ülemlaulus (1:7) nimetatakse teisi uske Jeesuse sõprade, mitte vaenlaste, karjadeks.
Ta ei räägi endast kui ainult tõest. Johannese evangeeliumis (14:6) on lause, milles kõik sõltub rõhuasetusest.
Milline on õige rõhuasetus Jeesuse sõnades: Mina olen tee tõde ja elu?. Ma ütleksin nii: Mina olen tee: tõde ja elu.
Enamus ravimeid on segud. Jeesus ise ütleb, et tema õpetuses on segu. Ta pidas silmas selle tee olukordi, mida igaüks meist peab järgima, vastust küsimustele tõeotsimisel ja elu vajadusi.
Elu, mis põhineks vaid tõel üksi, oleks võimatu. Kuidas saaks me elada, kui me nimetaks igat küürakat küürakas ja igat inetut tüdrukut inetuks? Elu on põhiloomult ebaõiglane, õnnistab inimesi nii erinevalt ja koormab enamust meie seast teenimatute puudustega. Me peame ütlema tõde ilma elu purustamata.
***
Poisile anti kaks münti: üks pühapäevakooli jaoks ja teine kommide jaoks. Poiss aga kukkus kõnniteel ja veeres üks müntidest minema. Ühe mündi sai poiss kätte, teine veeres kanalisatsiooniauku. Poiss ütles: "No nii, Issand, seal läheb sinu münt."
Tõde kuulutab: üks münt maiustustele, teine Issandale. Elu kaotab alati selle mündi, mida hoiti pühadel eesmärkidel. Ja siis tõde teeb järeleandmisi: "Kas sa annaksid vähemalt ühe sendigi või vähemalt kahetseksid siiralt, et sul pole enam midagi jäänud Jumalale anda?"
Jeesus elas meie keskel täis "armu ja tõde" (Jh 1:14). Mis on tähtsam, kas "arm" või "tõde"? Kõige tähtsam on sõna "ja", märk sellest, et meil on tegemist seosega. Siis on nende kahe järjekord. Arm tuleb kõigepealt. "Ja meie kõik oleme võtnud tema täiusest, ja armu armu peale" (Jh 1:16). Selle järele, millal meie tõe vastu võtame, peab Issand kauem ootama. Issand on kannatlik. Ta teab, et mitte keegi siin maa peal ei suuda käia mööda sirget teed, sest maakera on ümmargune.
***
Meis kõigis on olemas küsimus tõe järele, mäss tõe nõudmiste vastu ning ka kahtlus tões, kui see saab üles leitud. Jeesus on ainus religiooni rajaja, kes kuulutab enda tõeks ning veelgi enam, Jumala Pojaks; ja samal ajal kehastab ta ka kahtlust omaenda kutsumise suhtes. Ta hüüab ristil: "Mu Jumal, mu Jumal, miks sa oled mu maha jätnud?" Ta on süntees tõest ja kahtlusest tões ning sellepärast on ta tõde.
Kui Jeesus oleks inimeste väljamõeldis, siis need, kes ta välja mõtlesid, poleks kunagi pannud evangeeliumitesse kirja, et nad ise temas kahtlesid. Nad poleks kunagi öelnud, et nad kahtlesid Temas, isegi peale Tema ülestõusmist. Evangeelium on ainus usuline raamat maailmas, mis väljendab tõde koos kahtlustega selle sama tõe kohta. Sellepärast on see tõde.
Jeesuses me kohtame Jumalat, Jumalat, kes sai kindlaks määratavaks, kes sündis keiser Augustuse valitsuse viieteistkümnendal aastal. Ta ei ole küsitav, vaid Ta ise küsitleb ennast ja peale Tema ülestõusmist küsitlevad Teda Tema apostlid. Sellepärast on Ta tõde, millele me saame toetuda.
Ja veelgi enam. Ei ole usklikku, kellele ei tuleks vahest pähe jumalapilke mõtteid, mõtteid, mis tülitsevad Jumalaga. Nii nad teevad nende meeled võimeliseks kogu tõde vastu võtma.
Piibel on ainus püha raamat maailmas, mis propageerib kõige ülevamaid ideid Jumalast, aga samal ajal ütleb ka skandaalseid asju Jumala kohta. Näiteks, et ta paneb oma rahva lõuapäradesse eksiteele juhtivad suulised (Js 30:28), või et ta on orjakaupleja (Joel 4:3).
Hesekieli 6:3 kirjeldab Jumal end sellise Jumalana, kes saadab oma valitud rahvale nälja ja katkud ja vere ja mõõga.
Jumala prohvet Jeremija ütleb talle: "Oo Jumal, sa oled mind petnud, kas sa oled minule nagu petlik oja ja veed, mis lakkavad?"
Piibel ülistab Jumalat ja väljendab samal ajal kõige rängemat kriitikat, mida inimmõistus eales suudab Jumala vastu tuua. Sellest me teame, et see on tõde. Ning siis lahendab piibel need vastuolud neid ületavas harmoonias.
***
Mitmed inimesed ütlevad: "Mul on juba religioon. Kas nad pole mitte kõik võrdsed? Miks ma peaks saama kristlaseks?"
Sellepärast, et kristluses on tõde.
Kõik religioonid ei ole sarnased. Kõiki religioone võrdsustada oleks nagu öelda: "Mulle meeldib muusika nii väga, et mul pole vahet, mis muusika mängib, Beethoven või Beatles." Usuinimesed peavad eristama õige ja vale religiooni vahel.
Kristlus on õige religioon, sest selles on kõikehõlmav armastus, kõik teised religioonid ja isegi uskmatus. See on ainus religioon, mille pühas raamatus on kirjas, et me ei peaks uskuma vaid "kristlust". Kristluse olemus on armastus ja armastus usub kõike, mitte vaid kristlust (1 Ko 13:7).
See on ainus religioon, mis ütleb, et me ei peaks piirduma vaid sellega, mida see religioon õpetab, vaid peab mõtlema sellest, mis iganes on aus, õige, puhas, armastusväärne , ülendav, vooruslik ja kiidetav (Fi 4:8), ükskõik kust kohast need ka ei pärineks. Ja et kristlus juba hõlmab seda, mis on hea ja õige ka väljaspool teda, siis ei pea kristlus liituma ühegi teise religiooniga.
Kristlus on religioon suure tähega.
***
On palju osalisi tõdesid. Jeesus on aga tõde, terviklik tõde.
Maise elu jooksul järgisid Jeesust suured rahvamassid. Ta ei lubanud neile midagi muud peale risti. Mõned järgisid Kristust, sest Ta oli teinud nad terveks ja andnud leiba süüa. Aga mõistus ei saa selgitada, miks nii paljud järgisid Teda ilma vähima isekuseta vähemalt mõnda aega. Inimesed järgivad tavaliselt vaid demagooge, kes tõotavad neile taevast maa peal, aga ei suuda inimesi kunagi tegelikult vabastada. Jeesust armastati, sest jumaliku ilu au säras Tema palgelt. Patused järgisid Teda, sest Ta oli täis armu ja tõde. Ta ütles lihtsalt: "Tule mu juurde," ja nad tulid. Ta ütleb sulle: "Tule mu juurde!" Lihtsalt, tule!
***
Sa ütled võibolla: "Aga ma olen teadusemees. Ma ei saa uskuda igasuguseid imesid nagu näiteks neitsistsündimine. Ma tean, et on olemas loodusseadused ja neid ei saa murda." Jeesuse puhul murti loodusseaduseid. Sellise olendi jaoks nagu Jeesus, oli loomulik sündida neitsist. Tema jaoks oli loomulik teha asju, mida ükski teine inimene ei suutnud teha.
Aga igal juhul on teisejärgulised neitsistsündimine ja teised Tema elu imelised juhtumised, mida sa raskustega vastu võtad. Kui keegi ühendab või võrdsustab kõrgema tõe vähema tõega, siis kannatab see, mis on tähtsam ja lõpuks sureb sellise sobimatu liidu tõttu. Keegi pole sind eales kutsunud tulema neitsistsündimise juurde. Sind on kutsutud Jeesuse juurde! Tule!
Aga ära jäta neitsist sündi kergelt kõrvale. Noobeli preemia laureaat Boris Pasternak kasvas üles kommunistliku võimu all ja kirjutas oma raamatus "Doktor Þivago": "Kristuse imeline sünd õpetab meile, et elu peaks koosnema ebatavalistest ja pidulikest asjadest, mitte tavalistest ja argipäevast."
***
Me kutsume sind Jeesuse juurde mitte sellepärast, et Ta on hea, vaid sellepärast, et Ta sai patuks. Selles mõttes pole Jeesus sinust kõrgemal, vaid sinust madalamal. Jeesuse juurde minek ei ole sinu jaoks raske üles ronimine, vaid kerge laskumine.
Kui palju patte oled sa teinud selles elus? Oled sa tapnud sada inimest? Jeesus on võtnud enda peale miljonite inimeste tapmised? Oled sooritanud kümme röövi? Jeesus on võtnud enda peale tuhandeid röövimisi. Kui palju oled sa rikkunud abielu? Jeesus on võtnud enda peale miljonite inimeste seksuaalse ebapuhtuse.
Sama kehtib ka valede ja kõikide teiste pattude kohta.
Jeesus kohtab patust, Kaanani naist ja kõnetab teda imetlushüüdega: "Oo". Matteuse 8:10 on kirjas, et kui Jeesus kuulis Rooma sõjapealiku sõnu, imestas ta nende üle ja tegi talle komplimendi.
On suur asi olla Jeesuse imetleja. Aga on veelgi suurem olla Jeesuse poolt imetletud. Jeesus teadis, et see sõjapealik on patune, aga kui palju patte oli Jeesusel? Jeesus võttis enda peale, enda omaks, palju rohkem patte kui sõjapealikul neid oli.
Ülemlaulus on kirjas sõnad, mis taevane peigmees, Jeesus ütleb oma pruudile: "Ma lähen palmipuu otsa" (Ül 7:9). Jeesuse tuleb meie juurde üles. Meie lähenemine talle on laskumine kõige suurema patuse juurde, kes eales on elanud. Ei ole olnud suuremat mõrvarit, varast, röövlit ja petist kui Jeesus Kristus - ainult et ta ei sooritanud neid patte ise, vaid Ta võttis need enda peale. Need on Tema patud!
On lihtne tulla Jeesuse juurde.
***
Kas Jeesuse iseloomus, õpetuses ja elus on mõningaid jooni, mis sulle ei meeldi? Need ei meeldinud ka Jeesusele. Ta keeldus kategooriliselt "hea õpetaja" tiitlist, vastates, et ainult üks on hea ja see on Jumal. Ta ei taotlenud iseenesele meelepärast (Ro 15:3), mis tähendab seda, et kui sa oleksid küsinud tema käest: "Mis sa endast arvad?", oleks ta vastanud: "Ma olen paha." Ta pidas enda omaks kõigi aegade inimeste patte. Ta tunnetas, kuidas need Teda koormasid.
Isegi kui sinule ei meeldi mõningad asjad Jeesuse maisest elust, tule Jeesuse juurde! Ta tegi asju, mis sulle ei meeldi, sest ta oli võtnud enda peale sinu ja minu patususe.
Kord ma nägin nägemust.
Üllatunult märkasin ma, kuidas ma laskusin väga sügavale orgu. Ma arvasin, et taevas on kõrgel meie kohal. Ilus naissoost ingel juhtis mind armastusväärselt ja selgitas, et paljud ei suuda küündida taevani, mis oli algselt väga kõrge, et mitte kõik ei suutnud taluda põhjapoolsemate tippude külma, oli taevane laskunud allapoole kõige madalamat. Ükskõik, kui madal mina ka ei oleks, taevas on alati madalamal. Me võime olla taevas mitte ainult ülevatel hetkedel, vaid ka siis, kui oleme meeleheites.
***
Vaene talunaine tõi oma tütre pealinna, et too võiks teenijannana teenida natuke raha, mille eest naine saaks osta natuke maad ja loomi.
Tüdruk oli ilus ja tark. Ta õppis kiiresti, et suures linnas võib temataoline tüdruk palju kiiremini teenida mitte töötades, kui töötades. Nii õnnestus tal võluda rikkaid armukesi. Ühe juurest teise juurde minnes kogus ta endale ehteid, autosid, karusnahku ning nautis lõbusat elu.
Suures pidutsemises aga unustas ta sootuks oma ema. Ühel päeval tuli ema aga valusate mõtetega meelde. Ta sõitis rongiga ning jõudis õhtul hilja külla. Ema maja värava juurde jõudis nägi ta et värav oli laialt lahti. Tüdruk imestas, sest ta teadis, et ema paneb alati õhtu saabudes värava hoolsalt kinni.
Tüdruk läks läbi aia ja nägi, et tema ema magamistoas põles tuli. Trepil astudes hüüdis ema toast: "Jean, oled see sina?"
"Ja, ema. Aga miks on su värav lahti nii hilja õhtul?"
"Mu tütar, kümme aastat, sellest ajast saadik, kui sa läksid, pole väravat kordagi kinni pandud."
"Ja miks põleb sinu toas tuli nii hilja õhtul?"
"Mu tütar, kümme aastat ei ole siin toas tuli kustunud. Ema armastav süda ootas sind."
Taevane Jeruusalemm on meie ema. Ta ootab meid.
***
Sa tunned ebamugavust: "Kui ma võtan vastu Jeesuse, siis pean ma nõustuma ka Piibliga. Ja on tõestatud, et piiblis on palju vigu."
Inimesed, kes pole kunagi lugenud piiblit selle algkeeltes, milles piibel kirjutati, väidavad, et piiblis ei saa olla vigu. Ma kinnitan teile, et piibel on "vigu" täis. Grammatilisi vigu on piiblis kaanest kaaneni. Neid võib leida peaaegu igast lausest. Luther teadis seda ja tema vastas, et Jumal ei räägi grammatika sõnadega, vaid tõeliste reaalsustega. Päike, kuu, taevas, maa, sina ja mina - meie oleme Jumala sõnad, tema värsid ja Tema loodu riimid. Loodus, reaalsus ilmuvad meie meeltesse seostamatutena. Piibel on veatu lihtsalt sellepärast, et piibel peegeldab seda seostamatust.
Väga sagedalt esinev grammatiline viga heebreakeelses piiblis on näiteks fakt, et alus on ainsuses ja tegusõna on mitmuses. Küsimus on vaid selles, kelle viga see on? Ma arvan, et grammatika eksib ja mitte piibel. Eesti keeles oleks see nagu me ütleksime: "Tema teeme" selle asemel, et öelda "tema teeb". Grammatiliselt on see vale, sest grammatika on vale. Grammatika algab eeldusega, et on olemas keegi "tema", kes teeb. Aga iga "tema" on tervik, mis koosneb mitmetest vastuolulistest mõjudest. Iga "tema" on tegelikult paljusus. Sellepärast on ka tegusõna, mis tema kohta rakendatakse, mitmuses. Nii on piibel täis "vigu" ja on samas alati õige. Õige ja vale standardid, millega me piiblit mõõdame, võivad olla valed. Piibel on "vigu" täis vaid sellepärast, et meie arusaam sellest, mis on viga, on vigane.
***
"Aga Jeesust vastu võtta tähendab veeta oma aega kasutult Jumalat kiites. Aga milleks on Jumalale vaja meie kiitust? Miks on ta nii kiivas oma prestiiþi pärast?"
Jumal ei vaja meie kiitust. Sinul endal on vaja Teda kiita. Jumal on ülim Jumal. Kui sina ei kiida Teda, siis kiidad sa ennast ja teisi madalamaid olendeid ja nii sead sa ise takistusi, mis ei võimalda sul edasi minna.
Pasteur ei oleks pidanud olema alandlik. Tema taolised inimesed teevad õieti, kui panevad end maksma. Sellest, kas neid tunnustatakse või mitte, sõltuvad tuhandete elud. Kui enam siis on õigustatud Jumala soov, et Teda ülistataks.
***
Ma kutsun sind Jeesuse juurde, sest Tema saab teha sind pühakuks ja maailm vajab pühakuid. Maailmal on palju poliitikuid, kelle otsused on läinud maksma loendamatute miljonite inimeste elud rumalates maailmasõdades ja revolutsioonides. Maailmal on ka palju teadlasi, kes varustasid riikide valitsejaid sõjamasinatega ja relvadega. Maailmal on olnud ka palju erinevate uskude misjonäre, kes on loonud suure segaduse. Maailmal aga ei ole piisavalt pühakuid. Ühte on veel vaja. Sina peaksid olema see üks. Tule Jeesuse juurde!
***
Sinu suhe Jeesusega saab olema keeruline. Mõned inimesed tunnevad Jeesust kui oma päästjat. See oleks sama hea, kui tunda kedagi vaid oma hambaarstina. Jeesus on rohkem kui päästja. Ta saab olema ka su Issand. Ta saab olema su laps, sama palju kui Ta oli neitsi Maarja laps. Jeesus ütleb need kummalised sõnad: "Kes iganes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas, see on mu vend ja õde ja ema!" (Mt 12:50). Ta saab olema su vend. Ta saab olema su peigmees (Piibli algkeeltes, heebrea ja kreeka keeles, on sõna hinge jaoks "neðama" ja "psyche" naissoost nimisõnad). Jeesus on Maarja poeg, Inimese poeg, Taaveti poeg, Jumala Poeg. Jeesus ei kutsunud kunagi oma ema "emmeks", vaid ainult "emaks", sest sõna "ema" oleks tähistanud tema suhet Maarjaga liiga kitsalt. Ta ei olnud vaid Maarja poeg, vaid ka tema päästja.
Nii tähendab Jeesus ka suhtes sinuga mitut moodi. Aga veelgi enam, Ta on sinu oma selles, mis ta endas on, väljaspool kõiki võimalikke suhteid, mis sul võivad olla inimolenditega. Sul saab olema mitte ainult keegi, kes su päästab ja juhatab, vaid sul saab olema Jeesus.
***
Võibolla oled sa käinud kiriku armulauateenistusel. Kui veel ei ole, siis võiksid seda kasvõi uudishimust teha. Seal kuuled sa, kuidas preester või pastor ütleb leivatükkide üle sõnad: "Võtke ja sööge, see on minu ihu, mis murti teie eest." Ta peab silmas Jeesus Kristuse ihu. Siis ta jagab välja veinikarika, öeldes: See on minu veri, mis valatakse teie eest pattude andeksandmiseks."
Ja usklikud söövad ja joovad, niimoodi väljendades, kui lähedaselt nad võtavad omaks Kristuse isikut.
Jeesus ütleb, et Ta võtab ära kõik maailma patud - see tähendab ka sinu patud, kõik patud - enda peale, et Ta kannab nende karistuse ja sureb nende eest ristil.
Kui sa tulid Jeesuse juurde ja said kristlaseks, siis on sul õigus saada osa pühast armulauast. Pastori sõnad: "See on mu veri, mis on antud sinu eest," toovad sinuni alati värske rõõmusõnumi, et on tühistatud iga ülekohtune tegu, mis sa oled teinud, et kõik sinu üleastumised on tehtud heaks ja on tehtud sirgeks see, mis oli kõver. Siis saad sa öelda: "Ma olen õigeks mõistetud," mis tähendab: "Ma on selline, nagu ma ei oleks kunagi pattu teinud." Sa oled oma minevikust igaveseks vaba. Sul ei ole enam patuteadvust. Sinu kurjad teod pole mitte parandatud, vaid ära kustutatud, sinu kurjad mõtted on minema pühitud ning sinu halvad sõnad on tühistatud.
Kristuse päästmine on lõplik ja täiuslik. Ta päästab kuni lõpuni.
Sul on võimalus võtta vastu ohver, mille Kristus sinu heaks tegi või tuleb sul endal kanda vastutus oma pattude eest. Ära võta seda kergelt. Jumal ei tasu iga nädala lõpus, aga kõige lõpus tasub Ta ikka.
Mõtle hästi selle üle. Kuidas vastutad sa kõigi oma pattude eest? Miks mitte võtta vastu Tema päästmine? Sa pead vaid uskuma Jeesusesse, et saada päästetud. Sa ei pea Temalt isegi paluma oma pattude andeksandmist.
***
Huvitav osa evangeeliumist on see, mida ei pandud evangeeliumisse kirja. Näiteks ei leia sa kusagilt piiblist, et keegi oleks Jeesuse käest millegipärast andeks palunud. Inimesed vaatasid Jeesusele otsa ja nägid, et andeksandmine oli seal. Peetrus ütles kord nii valesti, et Jeesus pidi nimetama teda "saatanaks". Teinekord tülitsesid jüngrid selle üle, kes peaks omama kõige kõrgemat positsiooni kuningriigis. Jüngrid magasid siis, kui Jeesus vajas kõige rohkem tröösti - nad jätsid Ta maha ja põgenesid. Peetrus salgas Ta mitme vandega ära. Siiski ei tulnud kellelegi neist pähe öelda Jeesusele: "Mul on kahju, et nii läks." Ka sina ei pea kasutama selliseid sõnu. Tule Jeesuse juurde, isegi kui su süda on liiga uhke ja sa ei taha tunnistada, et oled elus eksinud. Jeesuse elukutse on andeks anda.
Jeesus päästis Maarja, oma ema. See oligi loomulik. Maarja oli temaga sama liha. Aga piibel kirjutab kõigi kristlaste kohta, et need on "tema ihu liikmed" (Ef 5:30). Kui ma olen kristlane ja Tema ei vii mind taeva, siis on Ta taevas sellise ihuga, kus on mõned luud ja lihased puudu.
Sinu patusus ei takista sinu päästmist. Vastupidi, just see sunnib Teda sind päästma. Jeesus mõistab kõike. Sellepärast annab ta ka kõik andeks. Kui sa saad, palu Jeesuselt nagu Maarja Magdaleena palub raamatus "Doktor Þivago": Sõlmi lahti minu mu võlg nagu mina sõlmin lahti oma juuksed." Kui sa ei saa palvetada, siis lihtsalt ära palu ja tule Jeesuse juurde ilma palveta. Ta annab andeks. Ta teab, milline saab olema tulemus.
***
Vanal ajal elasid kord kaks venda: vanem vend oli jumalakartlik ja hea mees, noorem oli paras võrukael. Vanem vend kutsus oma nooremat venda tihti muutma oma teid. Ta palus tema eest. Aga kõik oli asjata. Teismeline langes aina suurematesse pattudesse, kuni ühel õhtul ta jooksis oma venna ruumi verest nõretavate riietega ja hüüdis: "Päästa mind! Politsei ajab mind taga. Ma tegin kurja." Vanem vend mõistis olukorda. Polnud kaua aega mõelda. Ta ütles kurjategijale: "Vahetame riided ära." Nad vaevalt jõudsid riided ära vahetada, kui tuli politsei ja arreteeris vanema venna, sest sel olid verised riided seljas. Vanem vend ei kaitsnud end kohtus, vaid vastupidiselt ütles: "Ma vastutan kuriteo eest täiel määral."
Kohtunikud ei kahelnud tema süüs, sest teda jälitati kuriteo paigast alates ning ta leiti üles veriste riietega. Ta mõisteti surma. Kui küsiti, milline on tema viimane soov, ta vastas: "Mul on vaid üks soov, et mu vend saaks selle kirja, mis ma talle olen kirjutanud, sel hetkel, kui mind hukatakse."
Järgmisel päeval sai noorem vend kirja ja luges: "Sel hetkel ma suren sinu patu pärast, sinu veristes riietes. Ma toon rõõmuga selle ohvri sinu eest. Ja ma olen nüüdsest kindel, et sa elad puhast ja püha elu selles valges rüüs, mille ma sulle jätsin."
Noormeest haarasid süümepiinad. Ta püüdis hukkamist peatada, aga oli liiga hilja. Kuid nii tihti, kui tema endised sõbrad püüdsid teda kurjadele tegudele kutsuda, vastas ta: "Selles puhtas rüüs, mille mu vend, kes mu eest suri, mulle jättis, ma ei saa enam teha neid kurje tegusid, mida ma varem tegin."
Jeesus teab, et selline on Tema ohvri tulemus ka sinu südames. Ta päästab su, ükskõik kui patune sa ka ei oleks.
Kui Juudas oleks tulnud Jeesuse juurde selle asemel, et ajada korda oma räpast minevikku oma kaasosalistega, me võibolla tunneksime teda tänapäeval kui püha Juudast.
Nagu kustutuskumm kustutab vea, nii pühib Jeesus patud ära.
***
Inglid ei jälestanud kerjus Laatsaruse laiba vermeid. Nad viisid ta paradiisi. Jeesus, kes oma maise elu ajal ei omanud paika, kuhu panna oma pea, ei ole valiv. Ta tuleb hea meelega puhkama sinu majja ja sinu südamesse. See on kindlasti parem kui mitte midagi.
Sa oled teinud pattu ja su patud on punased kui purpur. Kui valgusekiir tõmbub vaatleja juurest tagasi, selle kiirgusega kaasa käiv spektrikiir on punane. Patte nimetatakse piiblis punasteks, sest need loovad suure ja igavesti kasvava vahemaa sinu ja Jumala vahele. Aga sinu kasutuses on ka valge puhtuse värv. Valge on valguse küllus. Jeesus on maailma valgus. Sul võib olla Jeesus.
Ainult nii saad sa õigeks. Kõik muu on teeseldud vagatsemine.
***
Me võime pidada end õigeks ilma Jeesuse valguseta vaid siis, kui me ei tunne Jumala seadust.
Üks brahman hooples kord, et ta ei ole kunagi oma elus hävitanud ühtegi elavat olendit. Siis näitas misjonär talle mikroskoobi all ühte veetilka. Brahman hakkas kartma, kui ta mõistis, et juba iga kord vett juues oli ta alla neelanud loendamatu arvu olendeid. Aga brahman leidis kiiresti lahenduse, mis pidi leevendama ta südametunnistust. Ta hävitas mikroskoobi. Samal põhjusel me paneme kõrvale kristliku usu, sest see näitab meile meie tegelikku olekut, et me oleme patused.
Kui me saame aru, et me oleme patused, me põlastame ennast. Me põlastame oma hinge olukorda. Aga Jumal ei ole selline! Jumala suurim rõõm on näidata üles kaastunnet. Krahv von Zinzendorf kirjutas: "Keegi ei saa osa Jumala halastusest, kui tal on alles veel midagi enda oma, on veel midagi, mida näidata. Jeesus on rohkem tänulik inimestele, kes andsid talle võimaluse teha neile midagi head, kui nendele, kes püüdsid teha midagi head Temale. Ta eelistab näha enda ümber inimesi, kes vajavad Teda ja mitte neid, kes tahavad teha Talle head. Mida võiks Jeesus teha õigele inimesele? Ta otsib kedagi suures vajaduses ja keegi ei ole suuremas vajaduses kui patune."
***
Üks prints nägi kord, kuidas suri tiigriema. Kolm tiigrikutsikat püüdsid imeda ema piima, aga piima ei olnud. Prints oli püha mees ja tal hakkas loomast kahju. Ta teadis, et suurim voorus on eneseohverdus. Ta viskas ematiigri kõrvale pikali ja lõikas oma kätte, et nirisev veri võiks tiigriema meeli õhutada sööma. Tiigriema sõi printsi ära. Aga tiigriema ja kutsikad jäid ellu.
Tiigreid inimestega võrrelda oleks tiigritele solvav. Tiigrid ei söö tiigreid. Inimesed tapavad neid, kes on nende omast soost, ka siis kui nad ei ole inimsööjad. Hitler tappis miljoneid inimesi. Ja samas oli ta taimetoitlane.
Inimesed tapsid, teinud kõiksugu õelusi ja patte. Nüüd nad nälgisid. Inimkond elas patust ja kõik patud olid juba tehtud, peale ühe: jumalatapmine. Inimesed olid reetnud üksteist, aga nad ei olnud kunagi veel maha müünud Jumala Poega.
Nii seadis Jeesus end pikali tiigriema kõrvale. Ta tuli inimkonna juurde. Ta õhutas ärkvele inimeste õeluse ja viha. Selleks, et edasi elada, pidid inimesed sööma Tema ihu - nagu Ta ise ette kuulutas - ja jooma Tema verd. Tiigriema sõi Jeesuse ära.
Ja vaata, metsik inimkond saab taas elada! See õhutas Michelangelot ja Leonardo da Vincit kujutama inimkonna kuritegu maalidel ja skulptuuridel, see innustas Beethovenit ja Bachi jäädvustama seda muusikas, ja inimkond tõlkis ja trükkis selle jumalatapmise loo rohkem kui tuhandesse keelde. Kristlik tsivilisatsioon on ehitatud sellele kuriteole. Tiigrid elavad selle kuriteo tõttu - Borgiad, Torquemadad ja katoliku kirikust mitte välja heidetud kõigi sajandite Hitlerid. See kuritegu on lubanud tiigritel koguda suuri varandusi, millest elavad paksud vaimulikud. Aga see kuritegu oli mõnede tiigrite jaoks viimane. Oma teost kohkudes muutusid mõned tiigrid taltsaks. Nendest said elu hävitajate asemel elu päästjad.
Võibolla saad sa nüüd paremini aru, mida Jeesus meile on teinud.
***
Kirjas kolosslastele 1:14 on kirjas, et Kristuses on meil lunastus Tema vere läbi, pattude andeksandmine.
Kui sa oled näiteks Eesti kodanik, siis on sul privileeg elada vabal maal ja jagada sotsiaalset heaolu. Sama moodi, kes iganes on Kristuses ja kes kuulub Talle, omab teatud privileege - lunastust ja kõigi pattude andeksandmist. Me vajame seda lunastust, sest me oleme patused.
Dostojevski kirjutas: "Me kõik oleme süüdi kõigi ees ja kõiges."
2 Ajaraamat 15:17 põlatakse Juuda kuningas Aasat, sest ohvrikünkad ei kadunud naaberriigist - Iisraelist. Sinu riigi sotsiaalsed ja usulised institutsioonid saavad oma eeskujuga omada mõju sarnastele institutsioonidele teistes maades. Samamoodi oled ka sina vastutav kõige eest, mis kõikjal aset leiab. Sa vajad päästet ja läbi Jeesuse on see võimalik.
***
Jeesus saab päästa, sest Ta andis oma elu, et teha sind õigeks. Jaapani filosoof Ekken kirjutab: "Kui inimene ei anna oma elu õiguse eest, siis ta ei tunne õiguse ja elu seotud väärtust."
***
Jeesus saab päästa, sest Ta on Jumal-inimene. Samamoodi nagu mõned keemilised elemendid ühinevad vaid teatavate teiste elementidega, mitte kõigi elementidega, nii on inimene ainus olend, kes on Jumalaga ühtesobiv. Jumal ei oleks saanud saada loomaks, kuradiks, juurviljaks või mineraaliks.
Ainult Jumal-inimene oli võimalik, sest me oleme samast liigist: meil mõlemal on isiksus. Sellepärast ei ole võimalik eristada inimese ja Jumala puhul "mind" ja "teda". On võimalik eristada Jumalat ja inimest loomadest ja asjadest. Sa saad puuvilja vaid viljapuult. Sa ei saa kunagi juurvilja puu otsast. Sa võid ristata erinevaid lambaliike ja saad hübriidi. Aga sa ei saa ristata jõehobu putukaga. See fakt, et Jumal sai inimeseks peegeldab inimese ainulaadsust. Tundmatu Kreeka poeet, keda tsiteeritakse piiblis (Ap 17:28), ütles õieti, et me oleme Jumala sugu.
Jumal võis saada vaid inimeseks. Inimese patt kutsus teda. Ta võttis selle enda peale. Ta andis oma vere meie pattude eest ja nii Ta päästis meid.
***
Sa oled patune. Sa ei ole selles süüdi.
Ma võibolla sündisin inetuna või madala IQ-ga. See võib olla minu jaoks tohutu koorem, mida mul tuleb taluda ja millega ma pean tegelema, kuigi mul ei tohiks olla süüd mu olukorra pärast.
Ma sündisin patusena. Mu vanemad ja kõik mu esiisad olid patused. See ei olnud minu valik. Heebrea sõna "patustamise" kohta tähendab "märgist mööda laskma." Meil kõigil on puudu aust, mis kuuluks meile, kui meil poleks loomupärast patusust. Ma olen patune ilma oma isikliku süüta.
Vana Testament räägib loo Joosepist, juudist, kes sai Egiptuse valitsejaks, kuidas ta süüdistas oma venda Benjamini, sest tema kotist leiti Joosepi hõbekruus. See kruus leiti tõesti Benjamini kotist. Aga tõde oli ka, et Joosep oli käskinud oma orjadel selle ilma Benjamini ja ta vendade teadmata sinna peita. Joosepi eesmärk nii tehes oli luua oma vendades solidaarsustunnet, kes minevikus olid olnud väga isekad mehed, isegi nii väga, et müüsid oma venna orjaks. Joosep tahtis näha, kas nad hülgavad Benjamini süütult vargana kannatama või nad seisavad koos temaga selles äärmuslikus olukorras. Nad pidasid sellele lojaalsustestile õnneks hästi vastu ja nii said nad pöörduda tagasi oma isa juurde suure au ja mitmete kingitustega.
Patt on elu tõsiasi. Patt on siin elus mõningate iidsete sündmuste tõttu, millega sinul ei olnud isiklikult midagi pistmist. See on tragöödia, millega me kõik oleme juba seotud ning mis on liiga sügav, et sellesse kaevuda. See on tragöödia, mis sarnaneb puudega inimesele või inimesele, kellel on ränk ja surmav haigus. Me ei kehita õlgu haiglas sureva inimese ees, öeldes: "Mina pole ju seda viirust loonud." Ei, me võitleme selle haigusega. Haigus võib omada meie jaoks vaimset tähendust ja väärtust. Meie patusus omab samuti tähendust universumis. See liidab meid kõigi teiste patustega. Kaovad kõik vastastikkused süüdistused.
Dostojevski räägib loo inglist, kes ei leidnud taevas rahu piinade pärast, mida pidid läbima põrgus viibijad. Ikka ja jälle laskus ta nende juurde ja küsis, kas neil ei ole kasvõi ühtainust head tegu, mida ta saaks viia Jumala ette kui ettekäände nende vabastamiseks põrgust. Aga need inimesed ei olnud teinud häid tegusid. Lõpuks meenus ühel daamil: "Ma andsin ühele kerjusele sibula. Kas see polnud hea tegu?"
"Kindlasti on," vastas ingel. Ta lendas taeva arhiivide juurde ja leidis naise failist sissekande selle sibula kohta. Siis ta võttis selle sibula põrgu kaasa ja ütles naisele: "Hoia seda enda käes. Mina hoian seda teisest otsast ja me lendame koos üles. Nii me jõuame taeva." Nad tegidki nii. Sibul hoidis neid hästi. Naise ihu raskus ei murdnud sibulat. Naine lendas üles. Kui teised põrgus nägid seda, nad haarasid kinni naise riietest, kätest ja jalgadest. Veel ühed haarasid nende inimeste jalgadest, kes juba hoidsid kinni naise jalgadest. Paljud kogunesid kobarana naise alla ja sibul pidas vastu. Nad kõik asusid lendama taeva poole. Aga naine vaatas alla ja nägi neid kõiki ning kartis, et sibulanahk murdub ja ta kukub alla. Nii ta lükkas teisi oma õlgadega eemale, öeldes: "Jääge põrgu, te patused, kes te pole kunagi midagi head teinud." Sel hetkel sibul murdus. Olles ise patune, oli ta mõistnud teisi hukka. Nii purunesid ka kõik tema enda lootused. Aga et me kõik oleme patused, me peaksime üksteist armastama ja mitte hukka mõistma.
Ära otsi põhjust oma sünnipärasele patususele! Põhjus on toodud juba Aadama ja Eeva loos. Nõustu faktiga, et sa oled patune. Sinu patususel on ka eesmärk. Ja see on võiimaluses, et sa võid saada patust päästetud. Jeesus pakub päästmist. Saa vabaks maailma kõige surmavamast haigusest: patust!
Ameerika Ühendriikide president Coolidge oli napi jutuga mees. Kui ta ühel pühapäeval kirikust tagasi tuli, küsis ta naine temalt: "Millest pastor jutlustas?" Ta vastas: "Patust." Naine küsis taas: "Ja mida ta ütles?" Coolidge vastas: "Ta on selle vastu."
***
Jeesus armastab kogu oma loodut. Ma õpin seda tema jüngritelt. Püha Isaac palus iga päev kogu loodu eest. Nii teen ka mina. Jeesus peab olema vähemalt sama hea kui mina olen. Mitte keegi ei jää välja Jeesuse armastusest.
Nüüd selles loodus on inimkond, kellega on juhtunud suur katastroof. Inimkond on langenud pattu. Pattulangemine on jätnud oma jälje meie kõigi eludele. Mitte keegi pole suutnud pühkida ära patuplekki oma nime küljest.
Tehtud pattude meenumine piinab nii meid kui ka teisi inimesi. Tänasel päeval on loendamatult palju neid, kelle suhted teiste inimestega pole korras. Keegi ei noriks teistega, kui tal oleks rahu endaga. Teda vaevavad sügavalt juurdunud kompleksid, mis on väga tihti meie mineviku pattude tulemuseks.
Mida selle patuga ette võtta?
Vanal ajal panid inimesed oma käed looma peale nii, et nad võiksid saada lunastuse oma pattude eest. Mõningate rahvaste seas ei olnud rituaalseks ohvriks mitte loom vaid teine inimene, tavaliselt ori. Selliseid rituaalseid mõrvu esineb primitiivsetel rahvastel isegi täna.
Piibel räägib meile kirjas Heebrealastele 10:6, et Jumal ei tunne rõõmu põletusohvritest ja patuohvritest. Meie mineviku patud ei tohiks kedagi siin maailmas piinata. Need ei tohiks piinata inimesi meie ümber. Ka meie ei tohiks end lõputu süümepiinaga vaevata. Mineviku patud ei tohiks olla sinu motiiviks vaimulike rahakottide täitmisel selleks, et saada kiriklikku pattude andeksandmist ehk absolutsiooni. Patt ei tohiks olla energia raiskamise motiiviks. Lihtsalt nõustu selle faktiga, et me oleme patused!
Me ei saanud patusteks patustamise kaudu. Sa tegid pattu sellepärast, et sa oled patune. Sa ei saa vargaks varastamise läbi. Sa varastad, sest sa oled varas. Patusus on ka sinu, nagu iga teisegi inimese, loomus. Vaid Jeesus elas maa peal inimihus ja ei olnud patune. Sa pead leppima faktiga, et sul on nina, juuksed ja kopsud. Need kuuluvad inimeseks olemise juurde. Mõista ka seda tõsiasja, et sa oled patune! Ka patt kuulub inimeseks olemise juurde.
Isegi pühakud teevad pattu. Apostlid olid patused. Jeesus ütles neile Markuse 13:3, et Jeruusalemm ja juudiriik hävitatakse nii et kivi ei jää kivi peale. Apostlid ei palunud, et seda ei juhtuks. Nad ei olnud motiveeritud tulevasest tragöödiast. Nad tahtsid vaid uudishimust teada, MILLAL see sünnib, kuigi need sündmused tähendasid surma ja orjust miljonitele süütutele inimestele. Apostlid reageerisid Jeesuse sõnadele nagu tavalised patused.
Nii kaua kui me elame maa peal, on meie elus alati pattu, samamoodi nagu meil kõigil on ihu, millel on nina. Patt kuulub inimloomuse juurde. Aga kiri Heebrealastele 10:2 ütleb, et me võime jõuda punktini, kus meil ei ole enam patust südametunnistust.
Paljud meist elavad oma elu nagu auto, millel on vaid tagumised tuled, nii et juht saab näha vaid peeglist, kui palju tibusid või koeri ta oma sõiduga on alla ajanud. Selleks, et inimeste tapmist ära hoida, peavad põlema ka eestuled! On võimalik elada elu, mis ei ole koormatud eile tehtud pattudega! Me ei tohiks hüljata tänaseid kohustusi ega teha valesid plaane homse jaoks.
Minevik on ära kustutatud fakti poolt, et Jeesus andis meie pääsemise eest oma vere, mille kohta Justinus Märter kirjutab, et "see ei olnud inimlikust seemnest, vaid jumalikust väest". Kristuse veri erines meie verest, sest see sai teha patust puhtaks.
Jeesus kasutas meelega ülekande psühholoogilist mehhanismi, mis on inimhinge üks võimsaid impulsse.
Patuse inimese loomuses on otsida patuoinast kõigele, mis läheb valesti. Kui sa oled midagi oma kodus ära pannud nii, et sa ei suuda seda üles leida, siis tunned sa kergendust, kui saad selles süüdistada oma naist või last. Kuigi sa pole ikka veel seda asja leidnud, tunned sa kergendust sellest, et süüalune on keegi teine.
Laps teeb endale tooli või laua ääres viga. Kui ema peksaks halba tooli, mis lapsele haiget tegi, ei tunneks laps enam valu, vaid hakkaks naerma.
Hoolimatud poliitikud kasutavad seda ülekande mehhanismi tihti, kui nad süüdistavad kõigi maailma halbade asjade pärast juute, neegreid, valgeid, kommuniste, kapitaliste, kuningat või valitsuse opositsiooni.
"Ameerika imperialiste" on tihti süüdistatud maailma vaesuses. Aga Ameerika imperialism on vaid seitsekümmend aastat vana! Vaesus oli olemas ka kaua enne Ameerika imperialismi teket, vaesus oli olemas ka enne Ameerika avastamist, vaesus oli olemas ka enne seda, kui esimest korda inimene sai kapitalistiks, vaesus oli ka feodalismi, orjapidamise ja sotsialismi ajal, aga me kõik vajame patuoinaid.
Ka Jeesus kasutas sellist ülekande mehhanismi, mida tihti kasutatakse valesti. Jeesus kasutas seda heas mõttes. Inimesed otsivad patuoinast, aga midagi on inimeses, mis paneb ta vähemalt osaliselt aru saama, et tema enda veendumus loodud patuoinaste süüs on ebaloogiline. Antisemitism oli olemas enne Hitlerit, türannia enne bolðevikke. Ühte inimest või ühte institutsiooni ei saa süüdistada sotsiaalsete probleemide eest, mis on sama vanad kui inimkond. Aga inimesed vajavad patuoinaid.
Sellepärast sai Looja Jumal inimeseks ja Ta ütleb meile: "Ma vastutan kõige eest, mis minu looduga toimub. Inimest luues ma teadsin, et ta langeb pattu, aga ma lõin ta sellegipoolest. Nii võtan ma enda peale ka vastutuse teie pattude eest. Selle asemel, et otsida teisi patuoinaid, pange kõik oma patud minu peale! Ma heastan need rõõmuga. Ma kannan teie pattude karistuse". See rahuldab inimese meeli. Nüüd me oleme leidnud tõelise lamba, kelle peale saab panna kogu maailma patud. Ta sureb meie pattude eest ja meil ei ole enam patust südametunnistust.
Meil on taevas Isa ees võimas eestpalvetaja, keda on kiusatud kõigis asjus nagu meidki.
Ma olin kaua aega kommunistlikul maal vang. Minuga koos oli vangis palju endisi kohtunikke ja süüdistajaid, kes olid vangis sellepärast, et nad kunagi varem olid mõistnud kohut kommunistide üle. Kui need kohtunikud ja süüdistajad, kes olid varem valitsenud seadust, olid nüüd ise sunnitud üle elama vangla elu raskusi, siis nad ütlesid kõik, et kui neil õnnestub veel elus kohtunike ja süüdistajatena töötada, siis ei määraks nad enam nii karme kohtuotsuseid nagu nad varem olid teinud. Nad ei mõistnud varem, et viis aastat vanglakaristust paberile kirjutatuna ei ole sama, mis viis aastat trellide taga. Keegi ei veeda viit aastat vanglas. Vanglas elatakse üks päev korraga ja iga päeva iga minut on omaette valus. Kannatuste kogemine muudab inimese arusaama karistusest.
Jeesus Kristuse inimesekssaamine ja Tema surm ristil andis pääsemise kõigile, kes temasse usuvad, aga see rikastas ka kolmainu Jumalat! Sellepärast on kirjutatud Ülemlaulus 3:11: "Tulge välja ja vaadake, Siioni tütred, kuningas Saalomoni krooniga, millega ta ema teda on ehtinud ta pulmapäeval, ta südame rõõmupäeval." Saalomon on siin Kristuse võrdkuju.
Igavikust alates on Jeesusel Kristusel olnud mitmeid kroone, aga kõige ilusama nendest andis Talle Tema õnnistatud ema Maarja, kui Kristus Jumalana võttis endale inimloomuse. Jumal on mõistnud alati inimeste üle õiglaselt kohut, aga Ta mõistis kohut nende üle jumalikust vaatenurgast. Kui Jumal sai inimeseks, nägi Ta inimese elu inimlikust vaatenurgast. Ta teadis oma kogemusest, mis tähendas olla vaene laps põlatud rahva seas, olla näljas, kui ei ole kuhugi panna oma pead, olla kiusatud naiste poolt, olla piitsadega pekstud ja ebaõiglaselt süüdi mõistetud. Jumal sai rikkamaks läbi Jeesus Kristuse kogemuse. Ta päästab, aga nagu on kirjutatud kreekakeelses kirjas Kolosslastele - "ta teeb kauniks meie üleastumised". Jumal lisab meie üleastumistele omaenda inimliku elu kogemuse ilu. Ta mõistab täielikult meie üleastumisi ja annab need kogu südamest andeks.
***
Jeruusalemma külastades leiad sa midagi, mis ajab tavalise turisti suuresti segadusse, mida aga vaimne inimene Jeruusalemmast leida just tahabki. On kaks kohta, mida peetakse Keetsemane aiaks, kus Jeesus kinni võeti, on mitmeid paiku, mida peetakse Jeesuse ristilöömise kohtadeks, kaks hauda, kuhu pandi Ta ihu ja mitmeid kohti, mille kohta arvatakse, et just sealt läks Ta taeva. See on täiesti kooskõlas faktiga, et ühe evangeeliumi järgi leidis ristilöömine aset kolmandal tunnil, samas teine evangeelium ütleb, et see toimus kuuendal tunnil. Ühe evangeeliumi järgi võttis reetur Juudas pühast söömaajast osa, teise evangeeliumi järgi teda seal ei olnud.
Ajalooliselt toimus ohver Kolgatal ja sellega seotud sündmused vaid ühe korra. Aga see oli liturgilise, kosmilise draama väljendus, mis leidis aset järjepidevalt erinevates paikade erinevates olukordades, samamoodi nagu arheoloogide arvates Jeeriko linna müürid langesid erinevatel aegadel ajaloos. Need, kes kuuluvad Kristuse ihusse on alati pidanud läbima Keetsemane aia, ristilöömise ja taevamineku. Jeesus kannatas, et sina võiksid olla päästetud. See oli ainulaadne sündmus. Kristlased kanntavad tagakiusu, et sa võiksid teada pääsemisest, sest märtrite veri on kiriku seeme.
***
Jeesus ja Tema ohvri taga on Isa, kes ohverdab oma ainsa poja meie pääsemise eest.
Kas on õige ohverdada süütu olend patuste pääsemise eest? Inimlikult kindlasti mitte. Me ei peaks õigeteks inimest, kellel võimuses on karistust ära hoida, aga laseb sellegipoolest oma poega peksta, talle näkku sülitada ja ta risti lüüa selleks, et päästa kurjategijaid karistusest, mille need on ära teeninud. Jumal on õiglane, aga Tema õigus on lahus sellest, mida meie Talle oma usu läbi omistame. Ainult nii, ainult siis, kui me peame õiglaseks Jumalat, kes meie mõtteviisi järgi ei oleks õiglane, saame me mõista, et Jumal peab jumaliku mõõdupuu järgi õigeteks patuseid, kes on vaid hukkamõistu ära teeninud.
Me ei suuda mõista Jumala teid, aga me teame Tema sõnast, et Teda ajendab armastus. Armastus vabastab meid patust. Armastus alati vabastab. Inglise keelne sõna "vaba" tuleneb vanast etruski sõnast "freo", gooti sõnast "frion", mis tähendab "armastama".
Rumeenia keeles ei ole sõna "armastama". Selle asemel kasutavad nad sõna "tahtma". Jumala mitte ainult armastab sind. Ta "tahab" sind oma kõigeväelise tahtega. Ta tahab sind. Ja kõik sinu vastupanu on asjatu.
Ta armastab sind sõna "armastus" kõige ülimas mõttes, mis tähendab tahta kedagi, isegi kui selline tahtmine tähendab surma. Sellepärast ei saa Tema armastust väljendada teisiti kui valulise surma läbi, läbi Kolgata.
Kolgatal maksti sinu võlg Jumala ees. Sinu patud heastati.
Suurim meeleparandaja ei igatse ka rohkem oma pattude andeksandmist kui Jumal igatseb neid andeks anda. Selle tõestuseks on kasvõi seegi, et keegi meist ei taha nii väga veeta tundi palges või anda raha kristlikul eesmärgil kui Jumal tahtis anda oma Poega meie pääsemise eest.
***
Sa ei ole nagu Jeesus. Sa teed jätkuvalt pattu. Aga sa ütled iga oma patu kohta: "see ei kuulu mulle, see kuulub Jeesusele, kes sellega ka tegeleb."
Aga kas meenutused mineviku pattudest ei jää sind vaevama?
Ma rääkisin kord massimõrvarile loo kahest vennast, milles vanem andis oma elu noorema eest, paludes vastu vaid ühte: et too elaks sellest hetkest edasi puhast elu valges rüüs, mille ta nooremale vennale jättis. Ma küsisin hiljem endiselt massimõrvarilt, kas ta oli ka rõõmus, kui ta vabanes oma minevikust Kristuse, meie vanema venna, ohvri läbi. Ta vastas: "Ma olen rõõmus vaid siis, kui tekib võimalus olla vanema venna rollis patuse inimese jaoks ning kannatada tema eest." Peagi tekkiski selline olukord ning temast sai rõõmus inimene.
Sa võid saada õnnelikuks ka ilma selliste eriliste olukordadeta. Igaüks, kes saab kristlaseks saab süütuks kannatajaks, sest ta kannab karistust, mida ta ei ole enam ära teeninud. Immanuel Kant kirjutas: "Kurjategijal on õigus karistusele." Endine mõrvar, valetaja, abielurikkuja, joodik või ükskõik milline patune jääb ka kannatama ka peale pöördumist oma möödunud elu tagajärgede pärast. Meeleparanduse läbi on temast saanud täiesti uus loodu, kes ei peaks enam kannatama. Mured ja valud, mida uus inimene kannatab vana inimese pärast on Kristuse kannatuste jätkumine. Ära muretse: "sinul saab olema oma osa kannatustes ja ka rõõmu sellest, et sa suudad kannatada.
Aga sind on päästetud kõigist su pattudest.
***
Kas inimene, kes on kõigist oma pattudest puhastatud, ikka inimene? Selline küsimus on õigustatud. Ta ei ole enam tavaline inimene, vaid Jumala laps, jumalikust loomusest osasaaja.
Teatava ajani ei saa inimese embrüot eristada ahvi embrüost, mis aga ei tähenda seda, et tegelikku erinevust poleks olemas. Erinevust tõestab kasvõi see, et ühest embrüost saab inimene, teisest loom. Nii ka inimesed sinu ümber ei saa eristada kergelt sind, Jumala last, mõnest heast ja moraalsest inimesest. Aga tegelikult on olemas suur erinevus. Sinu elus võib ette tulla veel palju patuseid asju, aga sa oled päästetud.
***
Head moraalsed inimesed, kes ei usu Kristusesse, on ka patused ja nende saatuseks on kannatada põrgut ja igavest lahusolekut Jumalast.
Sõna "armastama" võib tähendada väga erinevaid asju väljendites "Ma armastan pirukat", "Ma armastan oma ema" ja "Ma armastan Jumalat". Nii ei pruugi olla ka sõnal "igavene" sama tähendus, kui seda kasutatakse taeva või põrgu kohta. Aga igal juhul need, kes on ilma Kristuseta, on kadunud ja peavad kannatama, samal ajal kui sinule, Jumala lapsele, tähendab "suremine" sisenemist uude ja ilusasse maailma. Surmal on meie jaoks leebe nägu.
Ära muretse selle pärast, kas põrgu on igavene selle sõna absoluutses mõttes või lõpeb põrgu peale väga pikka piinaaega! See on kasutu küsimus.
Kui Jeesus oleks öelnud, et patu karistusena valatakse vaid üks kord keeva veega üle inimese palja ihu, kas sa siis teeksid pattu? Aga üks asi on Jeesuse poolt antud ilmutusest igatahes selge: karistus patu pärast on sellest halvem.
***
Me oleme päästetud Kristuse armust. Me torkasime Tema südant oma pattudega ja sellest südamest tuli veri, mis puhastab meid nendest pattudest.
Piibel räägib Jeesuse seitsmest lausest, mis Ta ristil olles ütles:
(1) palve: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad."
(2) Ta ütleb Tema kõrvale risti löödud vargale: "Tõesti, tõesti ma ütlen sulle, täna pead sa olema minuga paradiisis."
(3) Meeleheitekarje: "Mu Jumal, mu Jumal, miks oled sa mu maha jätnud?"
(4) Jeesus ütles Johannesele Maarja kohta: "Vaata, sinu ema" ja Maarjale: "Vaata, sinu poeg."
(5) Jeesus väljendas vajadust: "Mul on janu".
(6) Kinnitav lause: "See on lõpetatud."
(7) Ning taas palve: "Isa, sinu kätesse annan ma oma vaimu."
Kristuse kannatuse läbi ristil me oleme päästetud.
Aga traditsioon räägib veel ka ristilöödud Issanda kaheksandast lausest. Seal öeldakse, et Jeesus ütles sõdurile, kes tuli Teda piigiga torkama: "Sõber, mu südamesse on ka lühem tee kui see."
***
Jeesus päästab patust, aga ka üksindusest, mis vaevab väga paljusid inimesi. Kristus viib su osadusse Maarjaga, Issanda emaga, kõigi aegade pühakutega, inglitega ning veelgi enam - sa saad käima Issanda enda seltskonnas. Sa leiad ka armastavad vennad ja õed usus.
***
Jeesus päästab elu olukordade türanniast. Ilus lootoslill kasvab kõige paremini mudasel ja porisel pinnasel. Lootos kasvab hästi ebameeldivates paikades. Lootos kasvab seal, kus valitseb rõhuv vaesus. Lootos toob võitmatu puhtuse haisvatesse õuedesse. Selline on ka sinu uus elu: täis au isegi, kui see on täis vaesust ja kurbust. Sa elad kaugel kõrgemal oma keskkonnast. Viletsusest , vaesusest ja porist tuleb pühadus.
Varem olid sa kõige ümbritseva ori. Nüüd oled sa vaba.
Lexingtoni linnas USAs müüdi oksjoni ilusat orja Elsat. Noor metodisti jutlustaja Fairbank võistles oksjonil ühe prantslasega. Kui prantslane ei julgenud enam pakkumist tõsta, kergitas oksjoni korraldaja Elsa särki, näitas ta rindu ja ütles: "Kes loobuks sellisest võimalusest?" Hiljem, võttis ta tüdrukult riided seljast ja ütles: "Kes võidab sellise auhinna?" Fairbank ostis tüdruku ja ütles: "Ma ostsin ta vabaks."
Kõiksugused poliitilised ja ka usulised liikumised tahavad sind, et nemad võiksid saada kasu sinu arvelt ja et nad saaksid sinu pealt teenida. Jeesus ei taha sinult midagi. Tema maksis kõrgeima hinna - omaenda elu - lihtsalt armastusest, et sind vabastada ja seda lihtsalt sinu heaks.
Pidage meeles pastor Fairbanki. Ta oli oma orjapidamisevastase tegevuse pärast 17 aastat vangis. Aga kes suudaks öelda sõnades seda au, mis kuulub Jeesusele, kes suri ristil, et teha meid vabaks patu, surma ja elu olukordade orjusest?
***
Me võime lõpmatult kasvada. Mitte vaid surmani kasvad sa Jumala tundmises, voorustes ja sisemises ilus.
Jeesus õpetab meid tähendamissõnas, et me peaksime lubama lastel siseneda Tema kuningriiki ning kurjade inimeste lastel peaksime laskma kasvada mitte vaid surmani, vaid kuni maailma lõpuni (Mt. 13:40). Ka kristlased kasvavad peale surma.
Meil on kõrge eesmärk. Me tahame saada Kristuse sarnasteks.
Meie olemus on ilma meie nõusolekute meid ümbritsevate olukordade poolt määratud. Meie tõeline "mina" on see, millised me tahaksime olla, kui asjade käik oleks meie kätes. Usulise mõtiskluse ajal me kujutame ette, et me oleme väikesed Jeesused. Õnneks on meil rohkem, kui vaid lühike maine elu, selle eesmärgi saavutamiseks.
***
Jeesus päästab murest. Sa tead, et Jumal on armastus ja sa ei pea muretsema.
Vana Testamendi üks kangelastest Joosua tappis hiiglased Ogi ja Siihoni, kui Jumal oli tema kõrval. Ka sina võidad ära suured väed, mis sinu vastu tulevad. Sinu vaikimine annab sulle võidu.
Kui mu poeg Mihai oli veel väike, küsis ta kord minult: "Isa, mida ma peaksin tegema? Mul on igav". Ma vastasin: "Mõtle Jumala peale!" Ta vastas: "Miks peaks minu väike pea mõtlema suurest Jumalast? Las Tema mõtleb oma suure peaga minust, Tema väiksest lapsest."
Kristus on kiriku pea. Nii kaua kui Tema kulmud ei ole kortsus, ei pea ka meie murelikud olema.
Kui Jeesus on pea, siis las Tema mõtleb. Jalg ei pea mõtlema ning samas ei pea pea ka kõndima. Sellepärast ütles Jeesus: "Ärge muretsege, kuidas ja mida te peate rääkima" (Mt 10:19), ja "Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi" (Mt 24:44).
Kristlase jaoks on isegi õieti mõtlemine vale. Ta mõistus peaks olema passiivne, et ta võiks võtta vastu impulsse Kristuselt. Kristlane ei tegutse kunagi omapead.
Luther läks vahetevahel õhtuti akna juurde ja küsis: "Jumal, kas see on sinu maailm või minu oma? Kas see on minu kirik või sinu oma? Kui kirik ja maailm on sinu omad, siis kanna nende eest hoolt. Mina lähen voodi. Head ööd, mu Jumal!"
Sa ei pea ise kandma kogu oma elu koormat. Jumal kannab seda.
***
Vabadus murest ulatub kristlase elus väga sügavale. Sa ei pea muretsema isegi oma vigade eest. Igast veast, mis sa oma elus teed, on samapalju ka kasu. Vana Testament räägib meile noormehest Joosepist, kes tegi vea ja rääkis oma vendadele oma unenägudest, mis solvasid vendi. See vea tagajärjena sai Joosepist Egiptuse valitseja. Kristlane võib isegi oma vigades end kindlalt tunda.
***
Nii nagu sa ei tohiks mõelda selle elu murede peale, ei tohiks sa muretseda ka tulevase elu pärast.
Kui hassidismi liikumise rajaja judaismis Baalshem oli suures meeleheites ja kartis, et ta oli kaotanud igavese elu, siis trööstis ta end sõnadega: "Kui ma armastan Jumalat, siis milleks mulle veel igavene elu?" Mis on igavene elu, kui see ei ole Jumala ja Tema poja Jeesus Kristuse tundmine.
Sellepärast lõpeb ka kogu mure homse pärast. Sinu toiduks saab olema manna ja mannat kogutakse iga päev. Sa ei saa mannat järgmiseks päevaks ette koguda.
Jeesus päästab ka ambitsioonide palavikust. Jeesus ise ei muretsenud kunagi, et nii vähesed Teda tundsid. Ta elas nii, et Ta oli väärt olema tuntud.
Jeesus õpetab sulle, et sa ei hindaks ohjeldamatuid ambitsioone, mis sind tagant torgivad ega sirutuks kaugemale, kui sa ulatad. Kristlasena näed sa nii enda häid kui halbu külgi. Sa ei püüa kunagi saavutada võimatut, vaid sa mõõdad torni suurust, mille ehitamiseks sul on ka materjali.
***
Jeesus päästab keerulistest olukordadest. 2 Mo 20:25 käsib Jumal: "Tee mulle kivialtar," see on väga lihtne. Lihtsuse vaenlasteks on meie meeled oma lahusolevate ja piiratud funktsioonidega. Chuang Tsu ütles: "Silm on selge nägemise suurim oht, kõrv on suurim oht kuulmisele, mõistus on suurim oht tarkusele, iga meelteorgan on ise ohuks omaenda võimetele. Kurb on tõsiasi, et inimesed peavad suhtuma nendesse ohtudesse kui oma suurimasse varandusse. Inimese tõeline varandus on visioon, kõike ületav arusaamine, mis tekib alles siis, kui on täiesti kadunud erinevus sisemise ja välimise, enda ja asjade, selle ja tolle vahel. See on kaos, see tohuvabohu nagu oli siis, kui Jumal kõigepealt maa lõi. Iga meie mõtlemise süsteem on loodu falsifitseerimine, sest loodu ei ole süstemaatiline. Teadlane Heisenberg loobus süstemaatikast, tuues kasutusele indeterminismi faktori. Asjad ei toimu alati meie süsteemide järgi.
Enamus inimesi kannatavad vildakuse all. Inimesed kontsentreeruvad liialt elu ühele osale ja nii ei saa hinnata inimkogemuse kogu ulatust.
Kristlaseks saades said sa kõikehõlmavaks.
Nietzsche kirjutas: "Mitte tahta näha seda, mida inimene näeb ja kuidas ta näeb, on esimene tingimus kõigi jaoks, kes on mingis mõttes poolikud. Iga poolik inimene muutub valetajaks. Silm näeb oma vaatenurgast. Veendumused on vanglad. Olla võimeline nägema vabana kõigist veendumustest on osa jõust." Jeesus on suurem tõde kui on meie veendumused tõe kohta. Jeesus teeb sind vabaks.
***
Inimesed, kes ei kuulu Jeesusele, näevad asju omaenda vaatenurgast. Nad ei tea, et iga vaatenurk on pime suhtumine, sest nii ei ole nad suutelised mõistma kõiki teisi vaatenurki, mis nende omast erinevad. Teatud vaatenurgast vaadates ei ole ruumil ust. Kui aga teisest vaatenurgast vaadata, siis ei ole ruumil kas aknaid või lage. Sa võid aga tunda ruumi vaid siis, kui omad vastavat intuitsiooni või vahetad vaatenurki.
Jeesus päästab sind sinu vaatenurgast. Reaalsus ei ole vaid materiaalne. Osa reaalsusest on ka vaim. Nii ta tunneb ennast. Jeesus on Logos, materiaalse ja vaimse reaalsuse eneseteadvus.
Jeesus päästab meid piiratud silmapiirist. Nii nagu eksisteerivad helilained, mida inimene ei kuule, on olemas ka valgusekiired, mida me ei näe. Meie näeme valguselaineid, mis on 3800 ja 7600 ongströmi vahel. Alla 3800 on ultravioletne värv, X ja Gamma-kiired, üle 7600 on mikro ja raadio lained. Instrumentide läbi me näeme mitu korda suuremat reaalsust kui palja silmaga. Aga on olemas ka kaugelenägevus (Kreekakeelne Uus testament ütleb kirikuvanemate kohta "presbüter" ehk kaugelenägija), on selge nägemus, müstiline nägemus ja üle kõige õnnistav nägevus, kui inimene näeb Jumalat palgest palgesse. Kui inimene ei ole selliseid asju kogenud, on ta ikka veel vähem või rohkem pime. Me peame silma nägemise organiks, kui tegelikult just silm takistab meil näha ülimaid reaalsusi. Jeesus päästab meid meie meelte illusioonidest.
Kord päike ja kuu hakkasid tülitsema. Päike ütles: "Puude lehed on rohelised". Kuu vastas: Puude lehed on hoopis hõbedased. Kuu ütles: "Inimesed magavad tavaliselt." Päike vastas: "Ei, tavaliselt inimesed liiguvad ringi." Kuu küsis: "Miks on Maa peal kogu aeg nii vaikne?" Päike imestas: "Kes sulle seda rääkis. Maa peal on palju lärmi."
Nii nad vaidlesid. Nende juurde tuli lõpuks tuul. Tuul kuulis neid ja naeris: "Mille üle te tülitsete? Mina puhun siis, kui taevas on kuu ja ka siis kui taevas on päike. Päeva ajal, siis kui päike paistab, on nii nagu päike ütleb. Maa peal on palju lärmi, inimesed liiguvad ringi ja puude lehed on rohelised. Aga öösel, kui kuu paistab, muutub kõik teistsuguseks. Inimesed magavad, Maa on vaikne, ning puulehed muutuvad hõbedasteks. Kui pilved katavad kuud, siis muutuvad lehed isegi mustaks. Kumbki teist, ei kuu ega päike, ei tunne kogu tõde."
Jeesus on kuu, päikese, tuule ja pilvede Issand. Jeesus näeb reaalsust tervikuna. Ja just oma arusaama kogu tõest annab ta oma jüngritele.
Jeesus on täielik tõde, sest ta on ainus, kelles ei ole tõde kunagi patu poolt moonutatud. Iga patune on emotsionaalselt seotud millegi vääraga ning see heidab tõele varju. Kristus oli patuta ning tundis end sellisena. Ta ei kõhelnud kunagi, kuidas teistega käituda. Ta ei kahelnud kunagi tarkuses ega kartnud olla liiga karm. Ta küsinud kunagi endalt, kas ta ei peaks olema natuke leebem. Tema elu oli ühest tükist nagu ka tema kuub. Ta võttis igat uut kohustust ilma, et oleks olnud takistatud süüdistavate meenutuste poolt. Nii sai ta rääkida meelevallaga. Ta sai kuulutada ennast kui tõde.
Kirik, kuhu sa kuulud, kui sa võtad Kristuse vastu, on Kristuse inimeseks saamise jätkumine. Sa kõnnid läbi elu sama kindlusega nagu oli Kristusel.
***
Ilma täieliku tõeta kukub su elu läbi ja kui sa oled andekas inimene, oled sa teistele inimestele õnnetuseks. Kõige suuremad hädad on inimkonnale toonud ikka geeniused, kui nad propageerisid kunsti ja oskuste või pealesunnitud diktatuuri läbi peale oma piiratud vaatenurki. Kui kasulikud nad oleksid võinud olla, kui nad oleks hüljanud oma vaatenurgad tõe nimel, mis on Jeesuses.
Jeesus vabastab su mõttetarkusest usuasjades. Luther ütleb: "Kes iganes tahab olla kristlane peaks mõistuselt silmad peast välja kiskuma ning mõistusest mitte midagi teadma ning isegi selle tapma nagu millegi, mis ei lähe taevariiki." Kristlased ohverdavad oma mõistuse ning vabanevad mõtlemise vältimatutest vigadest, kui mõistus sekkub alal, kus ei suuda olla efektiivne.
***
Need, kes otsivad tõde peavad kahte hoiatust tähele panema. Ühe ütles Tertullianus: "Kristus ei kutsunud end tavaks ega traditsiooniks vaid tõeks." Enamus kummardab tavasid. }ige kristlane on tegelikult vähemuses või isegi päris üksi. Teise hoiatuse ütles Emerson ning see tuleneb esimesest: "Jumal jätab igale inimesele valiku tõe ja traditsiooni vahel. Sul ei saa olla neid mõlemaid."
***
Jeesus päästab vihast. On tähelepanuväärne, et evangelistid räägivad loo Jeesuse kannatusest ilma ühegi halva sõnata nende aadressil, kes Jeesuse kannatused põhjustasid. Ainsaks erandiks on Juudas, keda nimetatakse äraandjaks.
Apostlid ei pidanud vimma ega salaviha. Sellepärast on nende kirjade stiiliski tunda enda vaoshoidmist.
Ka sina võid saada päästetud vihast.
Miks peaksid sa vihkama inimest? Kui inimene teeb valesid asju, siis tuleneb see sellest, et ta ei tea, mida ta teeb. Sina, kes sa tunned Jumala seadust kohtled teda ikka õigluses ja heatahtlikkuses.
***
Jeesus on väga mitmekülgne olend. Tal on mitmeid eri külgi.
Heebrea keeles ei ole vastet sõnale "pale või nägu" ainsuses. See on vaid mitmuses - palged ehk "panim". Iga heebreakeelne sõna, mis lõpeb tähtedega "im" on mitmuses. Sellel faktil on sügav tähendus. Heebrea keel, milles Jumala ilmutus on antud, ei ütle, et inimesel oleks vaid üks nägu. Meil kõigil on palju nägusid. Sellepärast on valed kõik sellised sildid nagu "Mõrvar", "varas", "petis", "pühak", "protestant", "katoliiklane", "reaktsionäär", "revolutsionäär". Inimesed ei saa kanda ühte nägu, sest neil on mitu mõõdet ning me kõik oleme segu erinevatest asjadest.
Raud eksisteerib vaid mõistena meie meeltes. Looduses ei leia sa rauda kunagi üksinda. Raud on alati koos millegi teisega. Sama kehtib ka inimeste puhul. Inimesele liginemine või inimese vastuvõtmine paneb su juba suhtesse väga keeruka olendiga. Sulle võib väga meeldida tema füüsiline väljanägemine, samal ajal kui tema iseloom on sinu jaoks eemaletõukav. Kõrge haridusega inimesed võivad olla väga õelad. Inimese suhe teise inimesega peab rajanema tema meeleliste, füüsiliste ja vaimsete omaduste erinevatel aspektidel.
See kõik on tõde ka meie suhtes Jeesusega.
Jeesuse juurde tulemine tähendab, et me tuleme päästva Jeesuse juurde, kannatava, võitleva ja kroonitud Jeesuse juurde, kogu Jeesuse juurde ja läbi tema Jumala juurde.
***
Tegelikult ei ole kerge leida Jumalat. Me oleme Jumala ees kui kohtunik süüaluse ees, kes keeldub tunnistamast. Me peame leidma Jumala oletuste abiga.
On väga raske leida olendit, keda püha Augustinus kirjeldas kui ringi, mille keskpunkt on igal pool ja mille piire pole kusagil.
Kaasaegne tehniline teadmine ja televisiooni ime lubab inimestel olla igal pool, see on nagu ringi keskpunkt väga laiade piiridega. Vähesel määral aitab see meil mõista olendit, kellel ei ole piire ja kelle keskpunkt on igal pool.
Kui Jumala keskpunkt on igal pool, siis ma märkan, et mina olen see keskpunkt. Ma leian Tema enda seest.
Ma alustan sellest, et püüan näha Jumalat sellest, mis Ta on loonud. Õpetussõnades 20:12 on kirjas, et Issand Jumal on see, kes lõi kuulva kõrva. Ei piisa vaid sellest, et sa mõtled oma kõrvadest, et jõuda usuni Jumalasse. Kõrvade kurvid, künkad ja kuristikud aitavad meil kindlaks määrata, millisest suunast ja kui kaugelt heli tuleb. Iga kõrva keerd aitab kaasa helide ja kajade õigele tundmisele. Kui sa kuuled heli enda kohal, siis nõrk kaja, mis liigub mööda su kõrvade keerdusid on erinev sellest kajast, mis tekib siis, kui heli tuleb sinu eest või tagant ja nii saad sa neid helisid eristada. Kui sa kuuled häält, mis tuleb päremalt poolt, siis su parem kõrv kuuleb seda enne su vasemat kõrva ja vastupidi. Nii tunnetad sa helisid.
Kui Jumalat ei oleks olemas, siis ikkagi ei saaks rääkida lennukist või langevarjust kui kavalast ja täiuslikust leiutisest Jumala loodud võilille kõrval.
Aerodünaamika teadlased on välja arvutanud, et teaduslikult pole võimalik, et kimalane saaks lennata. Aga kimalane lendab, unustades ära aerodünaamika spetsialistide arvutused. Kuidas sa saaksid sellist asja ilma Jumalata selgitada?
Kui sa ei näe Jumalat, siis see ei tähenda veel, et Jumalat poleks olemas. See võib tähendada hoopis, et sina oled pime. Olla pime ei ole positiivne. Pime on vaid valgusest ilma jäänud. Samamoodi on ka ateism elu ilma tõe tundmiseta. Sa kobad pimedas, kui sa Jumalat ei tunne.
***
Kuidas Jumal välja näeb?
Kord palus sünnist saadik pime inimene, et talle ulatatakse klaas piima ja küsis: "Kuidas piim välja näeb?" Teine mees vastas: "Piim on valge vedelik." Pime mees küsis: "Aga mis tähendab valge?" Teine mees vastas taas: "Luik on valge." Ja pime küsis: "Mis on luik?" Teine vastas: "Luik on pika kõvera kaelaga lind." Pime küsis: "Mis tähendab kõver?" Teine mees vastas: "Ma painutan oma käe kõveraks ja kui sa seda puudutad, siis sa ka mõistad mis see tähendab."
Pime mees puudutas teise mehe kõverat kätt ja ütles: "Aa, nüüd ma tean, milline piim välja näeb!"
Isegi piiblis kasutatakse vaid sõnu Jumalast rääkimisel. See võib tunduda sinu jaoks sama naeruväärne, kui oli pimeda mehe jaoks piima väljanägemise tundmine kõverdatud käe pealt. Aga me oleme inimestena kõik väga piiratud ning oleme oma loomu poolest pimedad kõiketeadja, kõikjaloleva, kõikvõimsa Jumala suhtes. Me jõuame temani kobamisi. Loe sõnu, unusta need sõnad, vaata kõrva, võilille, kimalast ja lihtsalt usu, et Jumal on olemas!
***
Inglise keelne sõna Jumal, "God" tuleneb samamoodi nagu ka vastavad saksa ja skandinaaviakeelsed sõnad sanskriti sõnast "Hathu", mis tähendab: "see, kellele tuuakse ohver." Kes võiks olla rohkem väärt ohvrit kui Jumal? Teises vormis on see sõna "Huta", mis tähendab: "See, keda kutsutakse appi". Keda veel peaksime me appi kutsuma, kui mitte Jumalat?
Inglisekeelne sõna jumaluse kohta "deity" tuleneb sanskriti sõnast "Deia", mis tähendab särama. Jumal särab nagu päike ja paneb ka sind särama. Heida end usaldades Tema käte vahele!
Mõned inimesed paluvad almust. Teised annetavad neile. Elu suures mängus Tema, Mõistetamatu, hõlmab meid kõiki. Tema naudib kõike kahekordselt, sest Tema on iga anni Andja ja Vastuvõtja. Ühinedes Jumalaga läbi Kristuse saad sa tundma ka kirjeldamatut rõõmu.
***
Kord tuli üks mees kristlase juurde ja kurtis talle oma suurt muret. Kristlane luges talle usutunnistust: "mina usun ühte Jumalasse, Kõigeväelisesse Isasse, taeva ja maa loojasse, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade loojasse." Mures mees vastas: "sellest piisab. Nüüd sain murest üle."
Ära arva, et ma räägin sulle oma Jumalast. Ei, ma räägin sulle sinu Jumalast. Tema on Aabrahami, Iisaki, Jaakobi ja Richardi Jumal. Tema on ka sinu Jumal. Ta võib olla sinu armastav Isa ja sellisena teeb Ta nii, et kõik asjad, nii nähtavad kui nähtamatud tulevad sulle heaks.
Kes Ta on? Prantslastel on ütlus: "Un Dieu Defini est un Dieu fini." (Defineeritud Jumal on lõpetatud Jumal). Me ei tunne aatomi struktuuri ja samas tahame selgitada põha kolmainsust!
Kui Tolstoilt küsiti: "Mida sa arvad Jumalast?", vastas ta: "Mida oskab ripsloom mõelda inimesest?"
Me ei pea Jumala üle spekuleerima, vaid lihtsalt Tema kõigil oma teedel ära tundma. Nobeli preemia võitnud füüsik A. Compton kirjutas: "Hüpotees, et eksisteerib mõistuslik Jumal annab usaldatavama seletuse universumile kui ükskõik milline teine hüpotees." Ja Einstein, kelle nime universum kannab, kirjutas: "Mu usk koosneb sügavas veendumuses, et eksisteerib kõrgem Olend, kes ilmutab end maailmas, mida me saame mõista."
Kui Einstein sai uskuda Jumalat, siis saad seda ka sina. Me kõik kasutame teadlaste leiutisi. Me aga ei tunne teadlasi isiklikult. Meie, kristlased, oleme inimesed, kellel on kirglik soov tunda peale leiutiste ka universumi Leiutajat.
***
Kui karjased tulid vaatama väikest last Jeesust, siis nägid nad Teda koos Maarjaga. Inimesed, kes olid Kolgatal, nägid Jeesust koos Maarjaga. Nende seas, kes esimestena koguduse moodustasid, oli ka Maarja. Maarjat ei saa eraldada tema pojast. Me imetleme Maarjat, kuid ei kummarda.
Inimlikes konfliktides valitakse tavaliselt üks vastastikkustest seisukohtadest. Nii juhtus ka reformatsiooni ajal. Mõned olid liialdanud Maarja rolli niivõrd, et teised jätsid ta lihtsalt oma lunastuseplaanist välja.
Üks lugu räägib sellest, kuidas ühel hetkel surid korraga nii protestant kui katoliiklane ja nad mõlemad läksid taeva. Katoliiklane kummardas kohe Maarja ees ja suudles tema rüü serva. Maarja paitas tema pead ja ütles: "Sa oled mind ustavalt teeninud. Kas ma võin sulle nüüd oma poega tutvustada?" ja siis, esimest korda, sai mees tuttavaks Jeesuse Kristusega.
Protestant aga kummardus kohe taeva jõudes Jeesuse ees ning andis Talle au. Siis Jeesus ütles talle: "Kas ma võin sulle tutvustada oma ema? Näib, et sa ei tundnud teda oma maise elu jooksul".
Jeesus on isik Kolmainu jumalas. Ta kuulub kolmainu Jumalale, Loojale. Maarja on vaid loodu, aga ka temal on oma roll Jumala majapidamises.
Laulus 22:10 räägib Messias läbi prohveti: "sina oled see, kes mind tõi välja üsast." See on ainus kirjakoht, kus öeldakse, et mees on naise üsast välja võetud. Muidu öeldakse Vanas ja Uues Testamendis ikka selle väljendi abil, et mees pärineb oma isa niuetest.
Jeesus sündis naisest ("haisha" heebrea keeles, mis prohveteeriti 1 Mo 3:15, et ühel naisel saab olema eriline roll ajaloos, kelle seeme purustab mao pea).
Jeesus ei nimetanud kunagi teda emaks. See oleks olnud liiga üldine nimi. Ta alati kutsus teda "naiseks", viidates faktile, ett ta on see naine, kellest pühakirjas kuulutati, kelle hiilgust ei saa panna sõnadesse.
Piibel esitab küsimusi: "Kes on tema, kes vaatab nagu hommik, ilus nagu kuu, selge nagu päike ja kohutav nagu armee lippudega?
Vastuse leidmine ei ole keeruline.
Tema, kelle peigmees sai tema lapseks, ongi see. Iga sajandi möödudes saab ta aina ilusamaks, aga samas ka kurvemaks nii paljude äraandmiste ja kannatuste pärast.
***
Kristlane on Kristus. Kristuse ihu, Tema luud ja liha. Kui Maarja on Kristuse ema, siis on ta ka sinu ema. Jeesus on pea, meie oleme ihu. Pea ema on ka ihu ema. Luukas nimetab Jeesust tema esmasündinuks, sest ka meie oleme tema lapsed.
Kui Maarja näeb sind, siis näeb ta Jeesust. Ükski naine ei ole kunagi liiga must selleks, et ta ema teda pesta saaks, liiga haiget saanud selleks, et ta ei saaks valu minema suudelda, liiga isepäine või isekas, et ema ei saaks teda armastada.
Jumal austas Maarjat. Miks ei peaks siis ka mina teda austama? Maarja on iga risti ja iga altari ligidal, nagu ta oli ka Kristuse risti ligidal Kolgatal.
Ma imestan vaid, et meie õigeusu ja katoliku kiriku sõbrad ei pane tähele sõnu Laulus 71:16: "Ma tunnistan üksnes sinu õiglust." Maarja ei taha, et tähelepanu läheks Jumalalt tema, alandliku sulase, peale.
Ma ei tunne end mugavalt, kui teda nimetatakse "jumalaemaks". Chalcedoni kirikukogul oli põhjust anda see tiitel nestoriaanide vastu, kes ei tunnistanud Jeesuse kahe loomuse, inimliku ja jumaliku loomuse ühtsust, ühes isikus. Aga igapäevakeeles alandab see tiitel Jumalat. Kui Jumala ema on Maarja, siis on Joosep Jumala kasuisa. Lõpuks saame niimoodi Jumala, kellel on palju õdesid, onusid ja nõbusid.
Nii on tehtud vigu Maarja suhtes mõlemal poolel.
***
On kristlasi, kes ei hooli Jeesuse kannatustest ning on ka neid, kes torgivad tema jumalikku ihu rooskadega. Aga on ka neid, kelle jaoks on ülimaks rõõmuks saada osa tema kannatustest.
Sakarja 11:1 on kirjutatud: "Ava oma uksed, Liibanon, et tuli saaks põletada su seedrid!" Küll on ikka nõudmised! Kui sa näed tuld liginemas, ava oma uksed, et see võiks põletada maha kõik su vara!
Teades, et Issand on meie eest kannatanud, avame meie kristlased uksed kannatustele, isegi väga karmidele kannatustele. Me avame uksed rõõmuga ja võtame kannatusi vastu kui sõpru.
2 Pe 1: 14 räägib apostel oma eesseisvast ristilöömisest ja ütleb, ma tean "et varsti maha panen oma telgi" (ta peab silmas oma ihu telki).
Aga ta ei pannud maha oma ihu, ta ei sooritanud enesetappu. Rooma sõdurid lõid ta pea-alaspidi risti. Aga Peetrus oli avanud ukse ja nõustunud oma ristilöömisega, nii nagu Kristus seda ette ennustas, et ta pidas seda juba enda teoks. Selline on kristlase suhtumine kannatuste suhtes. Me tahame neid.
***
Kristlastena me oleme külmaverelised, kui meist räägitakse halvasti. Me teame, et kuri inimene, kes põlgab kristlast on nagu inimene, kes sülitab vastu taevast: tema sülg ei määri taevast, vaid tuleb tagasi ja rüvetab sülitajat ennast. Keelepeksja loobib tolmu üles vaid selleks, et tuul selle temale tagasi tooks. Voorulikku inimest tagarääkimine ei haava ja see õnnetus, mida teine inimene talle saadab, läheb saatja aadressil tagasi.
Kristlase jaoks pole tähtis, kas teda kiidetakse või solvatakse.
Üks mees küsis püha Makariuselt: "Mis tähendab surra maailma jaoks?" Pühak vastas: "Mine surnuaeda, seisa iga haua ees ja ütle surnule, kes seal hauas on solvavaid ja halbu sõnu." Mees imestas sellise käsu üle, aga läks ja tegi, mis kästud. Makarius saatis teda veelkord, seekord pidi mees rääkima iga haua ees surnutele meelitussõnu. Ning mees tegi ka nii.
Siis küsis Makarius: "Kas surnud said vihaseks, kui sa neid solvasid?" "Ei," kõlas vastus. "Kas nad olid meelitatud, kui sa neile komplimente tegid?" Vastus oli taas "ei. Makarius osutas siis õppetunni mõttele: "Seda tähendabki olla maailmale surnud."
Me võtame omaks kannatuse iga vale süüdistuse pärast. Mu naine Sabina lisab veelgi: "Kannatused, mis saavad meile Jumala tahte järgi osaks ei ole vastuolus armastusega. See on üks Jumala meetoditest. Sellepärast Jeesus nimetab Jumalat, kelle tahte järgi oli ristilöömine, oma Isaks."
Jeanne D'Arc põletati kui nõid, Thomas Moore hukati reetmise pärast. Sama juhtus ka Bonhoefferiga. Kristlasi on valelikult süüdistatud rituaalsetes mõrvades, koostöös faðistidega, vargustes jne, mille pärast nad on pidanud kandma suuri karistusi.
***
Kes iganes saab kristlaseks ütleb koos Peetrusega Luuka 22:33: "Issand, ma olen valmis minema sinuga niihästi vangi kui ka surma!"
Iga kristlane läheb omamoodi vangi. Ülemlaulus on kirjutatud, et kristlane on nagu pitseeritud purskkaev, suletud aed. On raske külastada teda, nagu ka vangi näha ei ole kerge. Noa oli suletud laeva, mis tema päästis. Targad neitsid suleti pulmaruumi koos peigmehega. Sa ei saa olla Tema oma, kui sa ei ole suletud ukse taga.
Iga kristlane läheb koos Jeesusega surma. Ta sureb patule, ta sureb maailmale, kuradile ja lihale.
***
Ma olen näinud, kuidas kannatavad kristlased tantsivad rõõmust. Suudad sa mõista miks?
Kord elas üks viiuldaja, kes mängis nii ilusalt, et igaüks hakkas tantsima. Kurt mees, kes ei kuulnud mingit muusikat, pidas neid kõiki hulludeks. Need, kes on koos Jeesusega kannatustes, kuulevad muusikat, mille suhtes teised inimesed on kurdid. Nad tantsivad ja ei hooli, kui neid peetakse hulludeks.
Teised inimesed ei mõista kristlaste rõõmu kannatustest, samamoodi nagu konn kaevus ei suuda mõista võimast ookeani.
Kristlane saab rõõmustada isegi kõige uskumatumates olukordades. Üks võimalusi, kuidas tõlkida Laulu 4 tiitlit heebrea keelest on "Inimese laul, kes rõõmustab, kui ta on ära võidetud."
Aga kristlaste rõõmudega koos käivad ka pisarad.
Jeesuse sõbrad kannatasid tõsiasjast, et Jeesus sõit is Jeruusalemma kõige aeglasemalt liikuva looma seljas, eesli seljas. Jeesus ise valis aeglase looma.
Nad proovisid teha tema sõitu natukenegi meeldivamaks. Nad panid oma kuued eesli selga. Teised panid oma rüüd eesli teele nii, et eesel sõtkus nende riiete peal. Jeesuse liikumise kiirus muutus nii veelgi aeglasemaks.
Me kannatame, sest rahvad valivad kogu aeg vabadusse mõrvar Barabase ja mitte Messia, kes on tulnud neid päästma. Rahvas valib nii ka täna.
***
Need, kes otsivad Jumala kannatavates inimestes, ei leia teda. Meister Eckhart ütleb: "Te otsite midagi läbi Jumala ja te olete nagu inimesed, kes proovivad teha Jumalast küünalt, mida kasutada valgustuseks. Kui sa leiad selle, mida otsisid, viskad küünla minema. Mõned inimesed armastavad Jumalat nagu oma lehmi. Lehmi armastad sa nende piima ja juustu ning oma vajaduste pärast." Aga need, kes armastavad Jumalat tema enda pärast, mitte vaid tema andide pärast, armastavad Teda ka kannatavates inimestes.
Kui kahju on meil nendest, kes on imetlenud Kristust vaimus, kes on näinud Tema jumalikkust, kes on kummardanud Tema pühamutes ja kes ei ole tundnud teda ära, kui Kristus on ilmunud nende ette kannataja kujul.
Kui Jeanne d'Arc oli vangis, ei tõusnud ükski käsi teda aitama. Prantsusmaa kuningas Charles VII (kelle eest Jeanne d'Arc oli võidelnud), ei proovinud teda kuidagi vabastada. Kõik inimesed hülgasid Jeanne d'Arci. Keegi ei osutanud talle isegi kaastunnet. Ta oli nagu Kristus, täielikult hüljatud. Samal ajal kuningad ja teised, kes oleksid võinud teda aidata, austasid Kristust oma pühamutes. Sama on olnud tõde ka kaasajal, faðistide ja kommunistide ajal.
***
Kristlased peaksid nutma koos nutjatega, aga üle kõige peaksid nad trööstima Kristust oma kaastunde pisaratega.
Theresa Lisieux'st ütles: "Meie peame trööstima Issandat, mitte Tema ei pea trööstima meid. Tema süda on nii pehme, et kui sa nutad, siis Ta kuivatab ära su pisarad. Aga sealt edasi läheb ta kurvalt, sest sa ei lubanud tal võtta endale rahulikkust enda sees. Meie Isand armastab südamerõõmu, lapsi, kes kohtavad teda naeratusega. Millal õpid sa peitma oma muresid Tema eest või ütled talle rõõmsalt, et sul on hea meel kannatada Tema eest?" Kui Therese hommikul üles tõusis, pani ta riietumise ajal ristikuju oma padjale ja ütles: "Mu Jeesus, sa oled teinud tööd ja nutnud piisavalt kolme ja poole aasta jooksul selle õnnetu maa peal olles. Puhka täna! Nüüd on minu kord kannatada ja võidelda. Tehkem oma Issandale rõõmu. Andkem eneseohverduse läbi oma hinged Temale".
Therese Lisieux'st põlgas kord ära nunna, kes kurtis tihti oma muresid kloostriõdedele. Nunn vastas: "Sul on õigus. Nii mõtlesin ma isegi. Sellepärast nutan ma vaid Jumala pärast. Ma usaldan oma mured Temale, kes mind mõistab ja mind trööstib." Millele vastas Therese: "Pisarad Jumala pärast! Seda ei tohi olla! Sa ei tohiks leinavat nägu näidata ei Temale ega Tema loodutele".
***
Viimsepäevakohtus ei küsita kelleltki, kui palju ta kannatas, vaid küsitakse seda, kui palju ta armastas.
Püha Maria Goretti, kelle mõrvar surnuks pussitas, ütles surres: "Ma tahan, et ta oleks minu kõrval paradiisis." See mõrvar, kes sai vangis olles kristlaseks, võttis osa selle sama Maria õndsakskiitmise tseremooniast.
Kristlased armastavad vaenlasi, kelle tõttu nad kannatavad. Nad suudavad seda, sest nende silme ees on suur süütu kannataja - Jeesus.
***
Kristlasest saab ka halastamatu võitleja. Vaata vaid Martin Lutherit tema suures võitluses.
Kristlane ei anna alla. Ta võitleb lõpuni kõigi armastuse ja tõe vaenlaste vastu.
Kristlane ei alistu kunagi oma vaenlastele. Ma tundsid kristlast üksikkongis, kus oli ruumi astuda vaid kolm sammu edasi tagasi. Tema aga ei astunud kunagi kolme sammu, vaid ainult kaks. Tema otsustas, mis ta tegema peab, mitte vangivalvurid.
***
Jeesuses on meil näide võitlevast vaimust. Ta teadis, et preestrid ja valitsejad saadavad rahvahulga teda Ketsemane aias arreteerima. Tema, kes ta oli teistel soovitanud põgeneda, jäi ise ohtlikus olukorras vankumatuks.
Mitte vaid seda. Teinekord oli ta ka agressiivne, nagu näiteks siis, kui ta ajas rahavahetajad templist välja. Ka siis olid tema jüngrid relvastatud. Neil olid relvad vööl, sest Jeesus tahtis, et nad oleksid relvastatud.
Virginia osariigi moto koosneb sõnadest, mis Brutus ütles Caesarile nuga välja tõmmates: "Sic semper tyrannis" (nii samuti türannidele). See oli vaim, milles Jeesus oli elanud lapsepõlvest alates ja mille ta jättis oma jüngritele. Ainus püha raamat, mille Jeesus oma jüngritele jättis, oli Vana Testament, raamat täis kangelaslugusid ja raskeid võitlusi.
Aga tõde on alati kahepoolne. Ühelt poolt näed sa Jeesuse väga leebet hoiakut kurjade suhtes. Ta ütleb, et neid ei tuleks välja kitkuda, vaid neil tuleks lasta kasvada koos headega kuni viimsepäeva kohtuni.
See aga ei tähenda, et Jeesus oleks võitlemisest loobunud. Vaid snaiper sihib oma püssi märklauast kõrgemale.
Kurja inimest juhib jõud, mida ta ei suuda kontrollida - patu vägi. Mõnikord tuleb sul võidelda selliste vaenulike inimestega. Sul tuleb võidelda inimestega, kes ei lase sul sinu kohust täita. Saatan, kelle pärast Paulus nuriseb 1 Tessalooniklastele 2:18 takistuste panemise pärast tema jutlustamise teele võis väga hästi omada ka inimese nime. Aga kristlase võitlus ei ole nii väga võitlus inimeste vastu kuivõrd võitlus saatana ja patu vastu, mis ei ole plekk hinges, vaid sõbra Jeesuse reetmine. Meie võitlus on võimude, vägede, pimedusemaailma vürstide vastu, vaimse kurjuse vastu kõrgpaikades.
***
Me peame võitlema uhkuse vastu. Peale oma jüngrite jalgade pesemist, Jeesus kuivatas nende jalgu. Märjad jalad näitasid, et jalad olid mustad ja neid tuli pesta. Kuivad jalad näitavad lihtsalt, et need on puhtad. Jeesus ei taha, et me oleksime puhtakspestud patused, vaid et me oleksime puhtad inimesed!
Ka meid on kutsutud pesema ära kõiges alanduses teiste inimeste patte. Püha risti Johannes või Juan de la Cruz ütles: "Pane armastust sinna, kus ei ole armastus ja sa leiad armastust."
***
Jeesus teenis isegi rohkem kui oli vaja. Tema surmast üksi oleks piisanud meie pattude lepitamiseks. Aga ta võttis enda peale ka kannatused, mida ei olnud ette kuulutatud - nagu näiteks okaskroon - et isegi kui sa oled sooritanud kõige rängemad patud ja kuriteod, kuriteod, milledel ei ole võrdset ja millest keegi ei tea, sa võid olla täiesti kindel, et Jeesuse ohver on piisav selleks, et päästa sind nendest kuritegudest.
Et ta alandus kuni lõpuni, tuleb sinul võidelda oma uhkusega samuti kuni lõpuni.
Me peaksime tegema tema heaks rohkem kui meilt palutakse. Sulane, kes teeb vaid nii palju, kui temalt nõutakse, on Jeesuse sõnade järgi kasutu. Kui Jeesus soovis Jeruusalemma siseneda, palus Ta alandlkkult vaid eeslit, kelle seljas istuda. Tänapäeval lendavad kristlased lennukitega ja sõidavad autodega Jeesust kuulutama. Ära piira oma nägemust! Ülista Jeesust, mis tähendab - tee teda suuremaks! Ära sunni teda alati eesli selga istuma, ära tee temast vaid ühe usutunnistuse Jumalat, ühe rahva jumalat, ühe rassi jumalat või ühe usulise vaatenurga jumalat!
Jumal käskis, et tema templiks oleks telk. Taavet andis talle rohkem kui Jumal oli nõudnud. Taavet otsustas, et Jumala templiks peab olema palee.
Kristus tegi kõik, mida Jumal käskis Tal teha meie lunastuse heaks - ja tegi veel rohkemgi.
***
Ka võideldes teenib kristlane siiski viisakalt. Jeesus kiitis kõige enam teda kalli salviga võidnud (Matteuse 26:10-13) naise tegu, poeetilist þesti, millel ei olnud kasulikku eesmärki. Mis kasu on märtrite kannatustest? Kui nad oleksid olnud targevad, oleksid nad kannatustest eemale hoidnud ja ellu jäänud. Aga ohvris pole mitte kasu, vaid ilu. Ja Jeesus hindab ilu. Juhi oma võitlust ilusalt!
***
Võitle ilma hirmuta, teades, et Kristuse laev sõidab vastupidiselt hüdrodünaamika seadustele. Kristuse laev saab sõita ka siis, kui on vett täis. (Luuka 8:23). Tegelikult ei muutnud ka see midagi, kui Jeesus tormi vaigistas, sest paat oli ikka vett täis. Laevad, mis on vett täis, lähevad põhja ka siis, kui meri on vaikne. Kristuse kiriku püsimajäämine on jätkuv ime.
Me peame võitlema inimeste hingede võitmise nimel. Jeesus ütles, et me peaksime olema inimestepüüdjad. Aga alustuseks püüdkem kinni püüda kõige suuremat Kala. Jeesuse sümboliks oli esimestel sajandil kala, mis oli kreeka keeles Ichtys, sõna, mis koosnes kreekakeelsete sõnade - Jeesus Kristus, Jumala Poeg, Päästja - esimestest tähtedest.
Püüame kinni selle suure Kala ning siis saame kätte ka teised väiksemad.
***
Peale meie eest kannatamist Jeesus äratati surnust üles ja ta läks taeva, kus ta ka krooniti. Ta oli tühjendanud ennast ja saanud inimeseks. Nüüd on ta taas Jumala troonil.
Jumal samastab end meiega. Heebrea ja kreeka keeles ei ole kirjas "Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi jumal", vaid lihtsalt "Jumal Aabraham, Iisak ja Jaakob". Tema on Jumal, kes on samastanud end meiega. Kui Tema on kroonitud, siis oleme ka meie. "Iisak" tähendab heebrea keeles "tema kes naerab". Tema on Jumal, kelle taskus on võit. Tema on jumal Iisak. Tema naerab.
Ta võta b meie nimed, isegi kui need on teinekord naeruväärsed, nagu Jaakobi nii, mis tähendab "hoiab kannast kinni".
Mitte keegi ei ole nii määrdunud patust, et Jumal ei oleks valmis end temaga samastama. Sind võidakse kroonida koos Jeesusega! Ja siis elad sa kroonitud olendi elu, õnnelikku elu.
On olemas Jumal, kelle nimi on "Jumal Aabraham, Jumal Iisak". Selle Jumala üks nimedest on "Jumal Richard". Kirikuisad ütlesid, et Jumalal on kõik nimed. Jumal tahab läbi oma kiriku samastuda inimestega.
Kui ma esimest korda lugesid põhjalikult Uut Testamenti, siis näis see mulle naeruväärse raamatuna. Paulus kirjutab sellest, kuidas teda koos Jeesusega risti löödi ja maha maeti ning samuti sellest, kuidas ta istub taevastes paikades, aga sellised väited ei saanud kuidagi olla tõesed.
Paulust ei löödud koos Jeesusega risti. Jeesus suri kahe varga vahel ja see oli ka kõik. Paulust ei olnud maha maetud. Ükski hauda pandud inimene ei kirjuta enam kirju sellest kogemusest. Kui ta kirjutas, et ta istub taevastes paikades, siis ta tegelikult istus vangikongis. Kuidas saab raamat, mida miljonid targad pead peavad pühaks raamatuks sisaldada selliseid fantaasiaid või otseseid valesid?
Vastuse sellele küsimusele leidsin ma püha Aquino Thomaselt. Ta ütleb: "Actiones et passiones sunt suppositorum." (Teod ja kired kuuluvad isikule). Mitte minu kõht ei ole näljane, vaid mina. Mina kõnnin, mitte minu jalad. Mina mõtlen, mitte mu aju. Iga mu ihuliige on minu oma. Mina olen haige, rikas, vaene. Mina suren. Kogu isik on seotud iga teoga ja iga tundega.
Kristlased kuuluvad ühte suurde ihusse, Jeesusesse Kristusesse. Nii nagu mina saan haiget, kui sa lööd mulle vastu lõugu, nii saab ka Kristus haiget või tunneb tröösti asjade kaudu, mida meie teema tema ihu liikmetele. Ära usu, et ma räägin kristlastest, kes mingis müstilises mõttes moodustavad Kristuse ihu. Paulus kirjutab: "Me oleme tema ihu liikmed". Seda võib tõlgendada vaimses mõttes. Ta lisab "tema liha liikmed". Ka seda võib teha vaimseks. (Mida ei suudaks üks eksegeet ära vaimulikustada?). Et aga olla täiesti kindel rõhutab Paulus veelkord asja tähendust: "Me oleme tema ihu, liha ja luude liikmed" (Ef 5:30).
Ma olen Tema ihu liige. Ma olen seotud kõigega, mis temaga on juhtunud ja juhtub. Mind on koos temaga risti löödud ja maha maetud. Ma istun koos Temaga taevastes paikades. Ma tulen tagasi koos Temaga aus. Tema on koos minuga mu igapäevases elus. Luther ütleb õieti: "Kristlane on Kristus". Ma samastan end Temaga ja Tema samastab end minuga. Meie usk on üks ilma isikuliste asesõnadeta.
***
Teades, et me oleme kroonitud koos Jeesusega, ei pea kristlased kartma kedagi, sest kaob kartus, mis on suurim inimkonge vaenlane peale patu enda.
Me võime olla rahulikud kõigis asjus. Kui sa jääd vanemaks, sa ei pea küsima endalt, mida sa hakkad vanas eas tegema, vaid mida Jumal tahab, teha sinu vanaduspäevadega. Kui sa jõuad kõrge eani, siis teeb Jumal su kõrge ea suurepäraseks.
***
Kroonitud uskliku meelerahu peab vastu ka kõige raskemates olukordades.
Siberi vanglas keeldusid katoliiklikud nunnad oma vanglariietusest ning ei tahtnud loobuda nunnarüüst, sest vanglarüüd pidasid nad antikristuse märgiks. Nii viidi nad pesuruumi ning sel ajal, kui nad end pesid, vahetati nende riided ära. Kui nunnad tagasi jõudsid ja ikka ei tahtnud vanglariideid selga panna, sunniti neid istuma külma pakase käes, kus temperatuur oli nelikümmend kraadi alla nulli. Kohkumatult laususid nad oma palveid. Vangla naisarst ütles neile: "Te tapate end nii ära". Nunnad ei vastanud, aga palvetasid edasi. Ka siis, kui sisenesid meessoost vangivalvurid, ei teinud nunnad väljagi. Vangla direktor ei julgenud saata vanglasse ka komnoori, kes neid riide oleks pannud, sest need võisid nakatuda nunnade julgusest.
Selleks ajaks lõdisevad naised olid juba külmast sinised. Alasti aeti nad üle lume oma kongidesse. Vangladirektor ütles: "Lihtsam on võidelda natsidega kui nende nunnadega".
Iga nunn, kes vangladirektori eest möödus kummardas tema ees ja ütles: "Andku Jumal sulle andeks". Mõned nendest ei suutnud enam kõndida ja teised pidid neid kandma.
Nii jooksid nad üle lume ja laulsid vana gregoriaani "Meie Isa". Mitte ükski neist nunnadest ei jäänud haigeks. Oma kongides panid nad teiste vangide riideräbalad. Nad olid kuus tundi külma pakase käes olnud.
Teine naisarsti küsis arst Bravermannilt: "Kuidas te seletate meditsiiniliselt, et ükski neist ei jäänud haigeks?" Ateistist arst vastas: "Nad ise vastasid sellele oma laulusõnadega: "Meie isa, kes sa oled taevas".
***
Kroonitud koos Jeesusega oled sa vaba tagajärgede arvestamise murest. Sa järgid vaikselt oma südant, teades, et Jumala käsud on kirjutatud sinu uude südamesse.
Sa tead, et Jumal on sama palju sinu Isa kui ta oli Jeesus Kristuse Isa ja et ta hoolib igast sinu elu pisiasjast.
5 Mo 16:6-7 käsib Jumal, et tema valitud rahvas, juudid, sööksid paasapühadel paasatalle. Talle võib ette valmistada mitmel moel: seda võib grillida, praadida, küpsetada. Aga kindlasti on röstitud lammas kõige parem ja sa näed, et Jumal hoolib isegi sellisest detailist ja viitab sellele, kuidas tuleks lammast nii ette valmistada, et see oleks kõige maitsvam. Jumal käitub nii nagu ta oleks ülemkelner suures restoranis, kes tahab sulle soovitada parimaid roogasid. Nii ütleb ta: "Rösti tall."
***
Kui sa tead, et Jumal sind üleval peab, siis muutub kõik su ümber ilusaks.
Vaid piibel tuleneb Jumalalt - mitte piibli lõikude pealkirjad. Sa tunned selle kohe ära. Jeesus räägib tähendamissõna mehest, kes külvas hea d vilja oma põllule ainult selleks, et tuleks vaenlane ja külvaks ohakaid. Lõpuks põletati umbrohi ära ja hea vili viidi viljaaita. Inglid eristasid head vilja umbrohust. Piiblilõigule aga pannakse pealkirjaks "Tähendamissõna umbrohust." Miks mitte "hea vili ja umbrohi"?
Jeesus räägib tähendamissõna üheksakümneüheksast lambast, kes jäid ustavateks ja ühest, kes läks kaduma. Inimesed nimetavad seda "Tähendamissõnaks kadunud lambast".
Jeesus räägib veel ühe tähendamissõna heast isast ja tema kahest pojast, kellest üks jäi isa juurde, samal ajal kui teine lahkus koos oma pärandiga, raiskas selle ära ja siis tuli koju tagasi. Seda nimetatakse "tähendamissõnaks kadunud pojast". Miks mitte "tähendamissõnaks heast isast" või "tähendamissõna meelt parandavast pojast"?
Nii ei ole inimesed pealkirju hästi valinud.
Jumala lapsed peaksid otsima seda, mis on ilus ja tõeline, sest nende hinged ja meeled on puhastatud läbi jumalateenimise hügieeni. Selliseid eksiteele viivaid pealkirju peaks nad vältima.
***
Olles kroonitud koos Jeesusega võid sa elada elu, mis on täis armastust. Sa ei riski millegagi, kui armastad nii, et sind ei armastata vastu. Sest nii armastas Kristus meid. Kuigi põlatud ja maha jäetud, sai Temast kõikide Issand!
Kui sa oled jõudnud selle punktini oma elus, siis jää selle juurde!
Teatud poeg oli väga suur looduse armastaja. Suurte raskustega õnnestus tal veelda oma mugavust-armastavat isa ronima ühe rännaku ajal mäe otsa. Mäe otsas ütles poeg väga liigutatult: "Vaata, isa, kui ilus on allpool!" Millele isa vastas vihaselt: "Sa ajasid mu siia üles selleks, et ma võiksin näha kui ilus on seal all?"
Ära vaata tagasi! Ära vaata orgu, millest sa oled tulnud.
Sa oled kroonitud koos Jeesusega ja oled jõudnud täitsa tippu. Jää sinna ja vaata üles.
***
Kui sa usud kroonitud Jeesust, võid sa vastu võtta selle, mida iga päev sulle toob, sest sinu päevad on armastav Jumal ette määranud.
Johannese 18:31-32 loeme me, et juudid ei tahtnud hukata Jeesust omaenda käskude järgi, mille järgi oleks pidanud Jeesuse kividega surnuks viskama. Nad otsustasid, et Jeesus tuleks pigem risti lüüa ja mitte kividega surnuks visata. Nad uskusid, et nad tegid seda omaenda vabast tahtest ja ei mõistnud, et nende otsus oli tegelikult juba ette määratud. Nad hüüdsid: "Lööge ta risti!" nii, et Jeesuse sõnad oleksid võinud täide minna, kui Ta ette kuulutas, millist surma Ta peab surema.
Nii on kõik asjad meie elus ette määratud. Me oleme nagu inimesed, kes vaatavad filmi. Ükskord ma imestasin enda käitumise üle, kui ma olin teatris ja palvetasin ühe tegelase pärast, kes oli laval, ma palusin süütu mehe pärast, kes oli surmaohus, aga etenduse lõpp oli juba ammu otsustatud. See oli "ettemääratud" operaatori filmirullil.
***
Me elame privilegeeritud elu. Kristlastel ei ole vaba tahet, aga mitte ainult. Oma olemise vooruse läbi nõustuvad kristlased juba ette kõigega, mis on Jumalal nende jaoks plaanis. Nagu inglid, nad lihtsalt täidavad Jumala otsuseid.
Nagu tuli muudab tuleks kõik, mis sellesse visatakse, nii muudab Jumal Jumalaks kõige, mis temale läheneb. Jumala tahe ja inimese tahe saavad üheks eesmärgilt, samal ajal kui jäävad ikka kaheks tahteks.
***
Kristlased tervitavad oma sõpra surma.
Minu ihul on olnud mitu kuju: see on olnud loode, beebi, laps, täiskasvanu ja vana mees. Vahetevahel on see olnud haiglane, vahel terve. Miks peaksin ma muretsema fakti pärast, et mu ihu saab kunagi laiba kuju? Mina ei ole oma ihu, mina jään. Ma olen hävitamatu.
Aamose 8:2 ütleb Issand prohvetile: "Lõpp on kätte jõudnud mu Iisraeli rahvale." Aga siin on piiratud isegi kõikvõimas Jumal. Isegi tema ei suutnud hävitada Iisraeli rahvast. See rahvas võib tunda end ohutult.
Suremine ei tähenda ärakadumist, lakkamist. Suremine tähendab minna ühest uksest välja ja teisest sisse. Kui me usume kroonitud Jeesust, muutuvad meie südamed rahulikuks. Jumal saab sulgeda paljusid uksi meie ümber, aga mitte kunagi seda ust, mis on meie kohal.
***
Kui sa usud kroonitud Jeesust, siis on sul õigus pühale õhtusöömaajale. Üks selline söömaaeg on rohkem väärt kui kõik mured ja viletsus, mida sa terve elu jooksul koged.
Kristlased on Kristuse ihu liikmed, liha tema lihast ja luud tema luudest. Kristus on ülempreester. Kogu ülempreester, pea ja ihu, seisab Jumala ees. Kristus, kes ohverdas oma maise ihu Kolgatal 2000 aastat tagasi, ohverdab nüüd oma müstilise ihu ristiga koormatud usklike eludes. Kristus on kohal armulauas. Kristlane on Kristus. Ka meie oleme armulaua leivas ja veinis. Nii on ka kõik meie vennad kõigist aegadest ja kõigist kohtadest.
Oma juhi ohvrist, mida meenutatakse pühas õhtusöömaajas, õpib kirik end ja kogu oma vara ohverdama.
Pühal õhtusöömaajal peavad sellest osasaajad samuti ütlema: "See on mu ihu…, see on mu veri, valatud pattude andeksandmiseks."
Cyprianus kirjutas: "Meie päästja ohvrit ei tähistata piisavalt pühalt, kui meie endi ohver ei vasta sellele samale kannatusele."
Augustinus õpetas: "Jumal ei tea midagi paremini, kuigi ta on kõikvõimas, Jumal ei saa teha midagi rohkem hinnalisemaks kui on püha armulaud".
Katoliiklased ja õigeusklikud ühelt poolt ja protestandid teiselt poolt on vaielnud mitusada aastat transubstantsiatsiooni küsimuse pärast, kas leib ja vein ka tegelikult muutuvad Jeesuse Kristuse ihuks ja vereks. Palju tähtsam oleks uskuda, et meie transsubstantsiatsieerume, et meie ihud tegelikult saavad Tema ihuks ja et Tema veri voolab meie veenides. Siis on meie elud jumalakartlikud ning täis armulauast tulevat jõudu.
***
Sul on päästev, kannatav, teeniv, võitlev ja kroonitud Jeesus. Sellepärast saad sa hüüda oma kannatustele, et kuigi nad võivad sind ka miljon korda ära võita, ei alista need sind kunagi, lõpuks võidad sa neid ikkagi, ükskõik kui kaua su võitlus ka ei kestaks. Kristliku usu olemus ei ole võitmine, vaid see, et sa ei jäta pooleli. Jeesus on tee, mitte vaid auhind.
***
Mida sa peaksid tegema selleks, et su elu võiks olla võidukas?
Üldisemas mõttes ei oma küsimus: "Mida ma peaksin tegema" kristlikus usus kohta. Vastus sellele oleks ei, sest küsimus juba iseenesest on vale. Ükskõik, kui palju sa ka ei teeks, sa ei saa kunagi maksta kinni Jumala ande. Kui palju sa peaksid maksma, et maksta selle eest, et Jumal on andnud sulle silmad? Kristlane lihtsalt vastab: "Ma olen võtnud vastu loendamatul arvul ande ning mul on veendumus, et see, kes on kuni tänaseni olnud nii suuremeelne minu suhtes, annab ka edaspidi. Ta annab ka võidu."
Samas kristlane jälgib, et ta ei sooviks seda, mida Jumal ei anna. Ajutised rikkused tulevad nõudmiste läbi, vaimsed annid aga hülgamise teel.
Lihtsalt usalda Jumalat ja ütle lahti sellest, mida ta sulle ei anna ning see kindlustab sulle võidu.
Kristlasel ei ole oma eesmärke, mida saavutada. Ta on passiivselt Jumala käsutuses. Sellepärast on ta püha ilma olemata pingutusteta. Pingutused tulevad alles siis, kui inimest ergutavad ta oma ambitsioonid. Aga sinu pühitsus ei ole su ambitsioon. Sinu pühitsus on Jumala ambitsioon sinu heaks. Sa saad oma pühitsuse siis, kui end lõdvaks lased.
***
Kristlaseks saades algab inimese elus uus peatükk. Nii nagu muusikud panevad enne mängimist pillid häälde, peaksid end uut moodi häälestama ka inimesed, kellest on saanud kristlased. Nad mängivad nüüd teistsugust muusikat kui varem.
Noor karjasepoiss Taavet viidi kord kuningas Sauli õukonda ning poisist sai peagi kõigi lemmik. Kord, kui õukond oli kogunenud, palus Taavet kuningalt luba mängida kuninga trooni juures asunud harfi. Kuningas vastas: "Sellest pole mingit kasu! Harfi valmistaja on mind petnud. Selle harfiga pole keegi kunagi korralikult mängida saanud. Sellega ei saa kauneid meloodiaid mängida."
Taavet siiski käis peale. Ja vaata, kui ta puudutas oma sõrmedega harfi, hakkas harf tema käsu järgi nutma ja rõõmustama. Taavet mängis nii aulist muusikat, et kui Taavet lõpetas, olid kõigil silmad märjad.
Kuningas küsis temalt: "Kuidas on see nii, et kõik teised ei saanud selle harfiga mängida, aga sina said?" Taavet vastas: "Kõik teised püüdsid mängida omaenda laulu harfil ja harf ei kuuletunud neile. Mina mängisin harfile tema enda laulu. Ma tuletasin talle meelde neid ilusaid aegu, kui ta oli noor puu metsas, kui linnud laulsid tema okstel ja ta lehed päevitasid päikese käes - ja sa kuulsid harfi rõõmu. Siis rääkisin ma talle oma kaastundest kannatajate suhtes, mille ta pidi üle elama päeval, mil inimesed raiusid puu maha. Aga see surm ei olnud asjata. Sest sellest puidust tehti harf, millel mängitakse nüüd Jumalale kiitust. Ja harf rõõmustas, kui ta mõistis oma kutsumist."
Kui Messias tuleb, siis püüavad paljud mängida Tema harfil oma muusikat. Selle tulemusena muutub kristlus väga inetuks. Aga alati jäävad alles vähesed valitud, kes mängivad Kristuse laule, laule Tema igavesest aust, Tema alandumise laulu, kui ta sai lapseks sõimes, Tema kurbust täis elu laulu, Kolgata laulu, Tema ülestõusmise ja taevamineku laulu.
Pane oma pill nii häälde, et sa saaksid mängida Jeesuse laule!
***
Tähendamissõnas "umbrohust" räägib Jeesus, et kurat saab edukalt jäljendada Jumalat. Ta võib külvata umbrohtu, mis on nii sarnane heale viljale, et isegi valitud ei oska neid õieti üksteisest eraldada.
Ära kunagi usalda oma otsust usuasjades. Kristus on seadnud kiriku kui osaduse, mis peaks rajama kristliku käitumise reeglid vastavalt Jumala Sõnale. Ei ole õige teha seda, mida sina õieks pead. Sa võid ka ausalt saada petetud.
Uskudes Jeesust võtad sa osa pühade osadusest. Sa oled osaduses vana aja pühadega, nagu Paulus ja Silvanus, kes jätkuvalt tänavad taevas teie kõigi usu pärast (1 Te 2). Sa oled samamoodi osaduses kõigi aegade pühadega nagu sa suhtled ka oma kaasaegsetega.
Ma olen öelnud sulle, et sa peaksid Jeesuse juurde minekuks hülgama kõik Jeesuse jüngrid. Kui Sa aga saad Jeesuse omaks, siis otsi üles ka Tema jüngrid.
***
Kirikul on omad käitumisreeglid, aga iga asja kohta ei ole reegleid. Reeglid on mitmel korral ajaloos ka muutunud. Peale kõige tähtsamate käitumismallide jätab kirik otsuse sinu kristliku elu eest sinu enda südametunnistuse peale, mis on saanud valgustatud Jumala Sõna läbi. Vaimsed juhid, kes väidavad, et nad teavad kõiki vastuseid iga üksikjuhtumi jaoks, tõestavad ise, et nad on valeõpetajad. Tõeline õpetaja ütleb mitmete asjade kohta: "Ma ei tea."
***
Sa pead tegema otsuseid ka väga suurtes asjades. On olemas selline asi nagu moraalne relativism.
Isegi käsk "Ära tapa" ei ole absoluutne. Mitte iga tapmine pole vale. Kui palju kasu oleks olnud inimkonnale, kui vandenõu Hitleri vastu oleks õnnestunud juba esimesel katsel.
Aga kirik teab, et on olemas ka sellised ebatavalised olukorrad. Kirikuliikmena püüa käia juba hästi sissetallatud radadel. Suuremad käitumismallid, sealhulgas ka võimalikud erandid, on juba kindlaks määratud. Kirikul on targad pastorid. Otsusta ise, aga pea pastoritega nõu. Üks parimatest otsustest, mis sa teha saad, on olla kuulekas oma pastorile.
***
Kirikul on alati olnud palju tõelisi pühakuid. Ma räägin teile mõne episoodi nende pühakute eludest. Mõned neist paistavad ekstravagantsetena. Aga erandlikke inimesi ei saa hinnata tavapäraste mõõdupuude järgi. Nad erinevad kõigist teistest.
Kuberner küsis Justinus Märtrilt: "Kuula, sa niinimetatud Jumala Sõna mees, kes sa väidetavalt omad tõelist tarkust: kui sind praegu pekstaks piitsadega ja hukataks, usud sa, et sa läheksid taeva?" Justinus vastas: "Ma olen täiesti kindel, et ma elan seal, kui ma elan üle kõik selle siin. Sellist kindlust olen ma täis." Kuberner ähvardas teda veelkord, aga ainult selleks, et kuulda sama vastus taas: "Meie tuline soov on kannatada meie Issanda Jeesuse Kristuse pärast ja siis saada päästetud."
***
Mees, keda praegu tuntakse kui Antonius Suurt, kuulis kord kirikus tuttavat salmi: "Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine, müü oma varandus ja anna vaestele, ning tule, järgne mulle!" (Mt. 19:21). Antonius oli kirikus üksi ning ta teadis, et need sõnad olid mõeldud just temale. Jeesus ütles need sõnad just temale ja evangeeliumi kirjutaja oli need sõnad tema jaoks kirja pannud. Antonius läks kohe välja ja müüs ära oma 120 aakrit maad ja 300 lammast. Kogu raha läks vaestele. Ta innustas ka oma õde tegema samamoodi. Õest sai nunn, Antoniusest munk.
Leib, sool ja vesi olid Antoniuse toiduks kord päevas, mõnikord ka kord nädalas. Ta elas mäe otsas kindluse varemetes. Iga kuue kuu tagant toodi talle leiba. Nii elas Antonius 20 aastat.
Iga öö veetis Antonius palves. Kord ta manitses tõusvat päikest: "Miks sa ei lase mul mõtiskleda tõelise valguse hiilgusest?"
Peale 20 aastat mõtisklusi tuli ta tagasi aktiivsesse ellu. Maximinianuse aegse tagakiusu ajal läks ta Aleksandriasse, et trööstida vangistatud kristlasi. Ta külastas ka Sudaani kaevandustesse sunnitööle mõistetud kristlasi.
Antonius peitis Athanasiust tagakiusajate eest.
Kord nägi Antonius nägemust maast, mis oli kaetud nii paljude deemonlike madudega, et näis, et kellegi ei ole võimalik pääseda nende kätte langemisest. Antonius küsis Jumalalt, kuidas neid madusid saaks vältida. Jumal vastas talle ühe sõnaga: alandlikkus.
***
Leseks jäänud mees otsustas minna kloostrisse. Tema ainus tütar Theodora tahtis minna koos temaga, riietas end meheks, et ta võiks oma isa eest hoolt kanda. Tüdruk võeti munkade hulka vastu. Oma hääle ja küpsetamise ja pesemise oskustega võlus ta peagi ära kõik vennad. Teda peeti meheks ja nii võitis ta peagi abti usalduse. Ta saatis tüdruku koos kahe mungaga linna sisseoste tegema. Nad tavatsesid ööbida kõrtsmiku juures, kellel oli tütar. Tütar oli jäänud rasedaks peale armulugu ühe sõduriga, kes ei tahtnud aga temaga abielluda. Meeleheites küsis tüdruk: "Mida ma pean tegema? Mu isa tapab mu!" Theodora vastas: "Ütle talle, et see noor munk vägistas su". Ja tüdruk tegigi nii.
Kui nüüd Theodora kloostrisse tagasi jõudis, oli abt juba kõrtsmiku pahameelest teadlik ning oli valmis munka lööma. "Kuidas võisid sa nii rängalt häbistada meie kloostrit?", hüüdis ta. Theodora kartis, et üks temaga kaasas olnud munkadest on pattu teinud. Ta teadis, et kui munk leitakse süüdi olevat, aetakse too kloostrist välja ning võib langeda veelgi suurematesse pattudesse. Nii ta langes põlvili abti ette ja ütles: "Anna mulle andeks kõik mu suured patud". Abt ajas ta kloostrist välja. Theodora elas peale seda kerjusena kloostri väravas, ta kummardas iga mööduva munga ees ja anus: Anna mulle, armetule patusele, andeks".
Mitme aasta möödudes andis abt talle andeks. Theodora võis kloostrisse tagasi tulla, kuid talle anti kõige mustemad ülesanded ja kõik põlgasid teda. Kui aga Theodora suri ja vaja oli pesta ta ihu, siis leiti, et ta oli naine ja oli omaks võtnud kellegi teise patu.
Sellest ajast saadik on teda austatud kui püha Theodorat.
***
Püha Paphnutius müüs end orjaks koomikule ainsa eesmärgiga tuua see mees kristlusesse. Mees pöörduski, aga alles 20 aastat hiljem. Peale pöördumist lasi koomik ta vabaks. Siis aga müüs ta end orjaks, et leevendada vana lesknaise rasket elu.
Kui ta teine kord vabaks lasti, anti talle kingituseks mantel, kuub ja evangeelium. Mantel läks esimesele kerjusele, kuub teisele. Seda oli lihtne teha. Aga kuidas sai ta hoida endale evangeeliumi, kui igal pool oli nii palju vaeseid inimesi? Ta muus evangeeliumi ära ja andis ära ka selle raha.
Kogu ta elu jooksul ei läinud tema suust sisse midagi muud kui kuiv leib ja vesi ning ta suust tuli välja vaid evangeelium.
***
Cyprianus kirjutas omaaja vangistatud kristlastele: "Teil ei ole riideid, millega katta oma ihu ning toiduks vaid leib, aga te olete riietatud Kristuse auga. Inimene ei ela üksnes leivast."
***
Johannes Chrysosthomuse motoks oli: "Au olgu Jumalale kõige eest." Nii lõpetas ta ka oma pagendusest saadetud kirju. Ta suri teeäärses väikeses kirikus peale seda kui sõdurid olid vedanud teda läbi talvise lume. Külmal kivipõrandal lamades oli tema viimasteks sõnadeks: "Au olgu Jumalale kõige eest."
***
Thais oli poolilmadaam ehk kurtisaan Egiptuses. Munk Serapion tõi ta pöördumisele. Munk pani selga tavalised riided ja püüdis võita naise sümpaatiat. Naine oli nii võlutud munga sõnadest, et ta põletas ära oma riided, mööbli ja kõik muud rikkused. Serapion viis naise kloostrisse, kus ta hoidis naist kolm aastat suletud uksega ruumis. Naise söögiks oli vaid leib ja vesi. Kolm aastat kordas naine vaid palvet: "Sina, kes sa oled mind loonud, päästa mind."
Kui kolm aastat täis sai, nägi munk nägemust, kus ta nägi taevas ilusat lossi. Munk oli kindel, et see loss on püha Antoniusele, kuid hääl ütles talle: "See paik on Thaisile." Serapion avas ukse. Viisteist päeva hiljem Thais suri.
1899ndal aastal leiti arheoloogilistel kaevamistel Thaisi ja Serapioni kloostriruumid.
***
Röövlid tungisid püha Makariuse mungakongi ja rüüstasid kloostrit. Makarius aitas röövlitel varastatavaid asju minema kloostrist välja viia.
Teisel korral sattus ta peale varastele, kes olid tunginud tema kloostrivenna kongi. Makarius hoiatas neid, et nad lahkuks enne, kui nad kinni püütakse.
Polükarpusel oli surma eel valik minna metsikute loomade söögiks või salata Kristust. Polükarpos ütles: "86 aastat olen ma olnud Tema sulane ja Ta ei ole teinud mulle midagi halba. Kuidas ma saaksin nüüd pilgata Issandat, kes on mind päästnud?" Ta suri märtrisurma.
***
Assisi Franciscus veendus ühel unetul ööl, et ööbiku laul ülistab Jumalat. Nii veetis ta kogu öö koos ööbikuga vaheldumisi Jumalat ülistades.
***
Thomas Moore pandi vangi, sest ta keeldus tunnustamast kuningas Henry VIIIndat kirikupeana, sest too püüdis lahutada oma abielu ja uuesti abielluda. Thomas Moore'i naine ütles Thomasele: "Miks peaksid sina jääma täisid täis vanglasse ja rottide rünnata, kui kõik piiskopid on tunnustanud kuningat kiriku peana? Su hobune ootab sind?" Thomas Moore vastas: "Kas minu kodu on taevale lähemal kui see vangikong? Kas mitte sama surm ei saa mulle osaks ka mu kodus?" Ta jäi kindlaks oma otsuses ja tal raiuti pea maha.
***
19 sajandi alguses valitses Madagaskari saarel verine kuninganna Ranavalona. Ravanalona vihkas kristlasi, sest need olid orjakauplemise vastu. Ta lasi kõik misjonärid maalt välja saata ja lasi kõik piiblid põletada. Iga oma usku avalikult tunnistava kristlase vara konfiskeeriti ja nad müüdi orjadeks või tapeti.
Madagaskari kristlased kogunesid metsadesse. Nad lõid põrandaaluseid kirikuid. Kuninganna ei suutnud neilt Jumala Vaimu ära võtta. Ja kristlasi innustasid märtrite eeskujud nagu oli Rasalama, naine, kes läks vastu oma surmale lauluga ning ka teised, kes ei salanud oma usku, vaid lasid pigem end elusalt põletada. Mõned kristlased, kes jäid lõpuni ustavateks, visati kaljudelt alla.
Selline tagakius kestis 15 aastat.
***
Saksa märter pastor Dietrich Bonhoeffer hukati Hitleri võimuaja lõpu eel. Bonhoeffer kirjutas vanglast: "ma olen oma usus täiesti kindel. Mu usk on jäänud kõikumatuks ka raskete koormate all. Ma ei ole hetkekski kõhelnud ega meelt heitnud… Nii imelik kui see ka pole: Ma olen vanglas õppinud rõõmustama."
Kui Bonhoeffer viidi oma kongist hukkamisele, ütles ta oma viimased sõnad: "See on lõpp: elu algus."
***
1954 aastal Indias jutlustanud Ameerika pastoril paluti osaleda teenistusel, kus paluti haigete eest. Üks noor naine, kellel oli tuli silmis põlemas, ei tahtnud minna teenistusele. Naist ümbritses suur hulk rahvast, kes ütlesid, et ta on deemonist seestunu. Kui pastor tema kõrvale põlvitas, naine muutus meeletuks ning kukkus teadvusetult pikali. Pastor palus Kristuse nimel naise tervise eest. Palve lõpus avas naine silmad ja need olid normaalsed ja täis valgust. Ilus naeratus tuli naise näole ja ta sirutas käed, et pastor aitaks tal püsti tõusta. Naine sai imeliselt vabaks läbi Jeesuse nime.
On pastoreid, kes on tõesti pühad inimesed ja kellele Jumal on andnud sellise väe.
***
David Brainerd suri 29 aastaselt 18 sajandi alguses peale suuri katsumusi Ameerika indiaanlastele evangeeliumi kuulutamisel.
Oma päevikus kirjeldas ta oma katsumusi: "Ma elan õlehunnikul, mu töö on raske ja äärmiselt keeruline, ning mind trööstimas on vaid natuke edu… Hollandlased vihkavad mind, sest ma kuulutan indiaanlastele evangeeliumi." Teda süüdistati alusetult justnagu ta õpetaks indiaanlasi inimeste kõrisid läbi lõikama.
Ühel 20ndal augustil ta kirjutas: "Ma olen terve öö lamanud külmas higis, ma köhisin täna hommikul palju verd." 22 august: "Ma jätkasin oma teekonda mööda jõge… öö veetsin metsas." 24 august: "Ma külastasin delavaare ja rääkisin neile kristlusest."
Brainerd jättis maha mõned mõtted: "Igal hetk on väärt jälgida Jumalat ka läbi tuhande silmuse, kõrbe ja surma enda."
"Jumal on pannud mind tahtma nii, et ma teen kõik, mida ma suudan, kooskõlas tõega selleks, et võiks valitseda rahu ja et ma ei oleks komistuskiviks teistele. Sellepärast on mu õigus mõnedel juhtudel rõõmsalt loovutada ja ära anda selle, mida ma tõesti usun, peale kõige küpsemat ja erapooletumat uurimist. Jumal on andnud mulle selle eelsoodumuse, et juhul kui inimene on teinud mulle sada korda ülekohut ja mina (kuigi ma olen tihti olnud selleks provotseeritud) peaksin kasvõi korra vastu tegema, ma olen otsustanud ja olen siiralt valmis alandlikult tunnistama oma eksimust temale ning oma põlvedel palun ma temalt andeks ka siis, kui tema peaks ka samal ajal õigustama end kogu selles ülekohtus, mis ta mulle on teinud ja peaks kasutama minu alandlikku tunnistust selleks, et mind veelgi mustata ja näidata välja, justnagu mina oleksin ainus, kes on süüdi."
"Taeva võrdkujuks on armastada kogu maailma helduse, andeksandmise ja heategevuse armastusega, tunda meie hingi rahulike, tasaste ja leebetena, olla vaba kõigist kurjadest eelarvamustest ja kahtlustustest ja oleksime vaevalt suutelised mõtlema kurja ükskõik, millisest inimesest ükskõik, millisel juhtumil, et me leiaksime oma südameid lihtsatena, vabadena ja avatutena nendele, kes vaatavad meid teistsuguse silmaga."
***
Sa ei peaks püüdma elada kangelaslikku kristlikku elu. Oleks viljatu püüda olla kangelane nagu on viljatu püüda olla ka elevant. Väga vähestel on seda ainest, millest olid tehtud suured pühakud ja märtrid.
Kristlastel on hea teada, et enamus Rumeenia, keskaja, faðistliku ja kommunistliku aja kristlastest ei olnud valmis oma usu pärast kannatama ja surema. Vaid väike osa kristlastest astusid julgelt vastu piinadele ja surmale. Aga ka teised olid kristlased. Jumal nägi seda, kuivõrd kahju oli neil oma nõrkuse pärast ja kui innukalt nad pöördusid tagasi usu juurde siis, kui vahetu oht oli möödas.
On ime, et Jeesus saab panna vähemalt mõned lammastest lamama haljale aasale (L 23:2). Tavaliselt lammas ei lama. Lammas sööb tundide viisi rohtu, ka siis, kui ta ei ole näljane. Kuidas saad sama maas lamada, kui ümberringi on nii palju rohtu? Kuidas saad sa maailmast lahti öelda, kui sel on sulle pakkuda nii palju naudinguid?
Aga pühade seas pole vaid Antonius, Paphnutius ja teised, kes on pühakuks kuulutatud või need kes on surnud oma usu pärast vanglas. Ka tavaline kristlik elu on kristlik elu. Tavaline kristlane on samuti pühak.
***
Kord seisis üks väike koer suure dobermanni kõrval. Dobermann pilkas väikest kutsat ja küsis: "Kas sa tahad ka koer olla?" Väike olevus ei julgenud dobermannile vastu hakata. Ta vastas viisakalt: "Härra, ma ei ole nii suur koer kui teie olete. Aga te ei saa ka öelda, et ma olen kass." Ka väiksed koerad on koerad! Ning väiksed kristlased on ka kristlased.
Kui mu poeg oli viie aastane, muutus ta kurvaks, kui ma lugesin talle piiblist, et pühakud kõnnivad valges rüüs koos Jeesusega. Ta küsis, et kas Jeesusel on riideid ka lastele. Ma pidin talle kinnitama, et Jeesusel on valgeid rüüsid kõigile kristlastele, nii suurtele kui väikestele, nii neile, kelle usk on suur, kui neile, kelle usk on väike.
Mitte kõik meist ei suuda teha usukangelaste tegusid. Aga me võiime neid imetleda, armastada ja tunda neist rõõmu. Me võime lõppematult võidelda unustuse pettusega, mis ähvardab kangelase elu. Kui kangelane näeb imetlejate armastust, siis paistavad kangelase teod veelgi ilusamad kui need tegelikult on. Imetleja teeb legendi kangelasest, kes tegelikult on vaid inimene.
Sa ei tohi muretseda sellepärast, et sa ei saa olla tema sarnane. Tigu ja jänes võivad käia samal rajal ja jõuda sama eesmärgini. See võib võtta sinu jaoks rohkem aega, aga kangelasega võrreldes on sinu eeliseks see, et sa pead kauem vastu. Iga kristlane on kutsutud pühakuks. Kui sa paremini ei suuda, siis ole tigupühak!
Kui sa ei suuda olla kõige parem, ole paremuselt teine.
Mõnes mõttes on juba embrüo ka inimene. Sa oled suur kunstnik ainult siis, kui sul on see and ka enne seda, kui sa oma elu esimese pintslitõmbe teed. Kristlase sees on Kristus siis, kui ta teeb oma esimesi ebakindlaid samme ja ka siis, kui ta on oma usus tugev.
***
Ära karda piibli suuri nõudmisi. Nad võivad tunduda sinu jaoks liiga suured, nagu Jeesuse sõnad: "Olge täiuslikud, nagu ka Teie isa taevas on täiuslik." Need sõnad väljendavad soovi. Iga muusikaprofessor tahaks, et igast ta õpilasest saaks Wagner või Beethoven. Aga elu ei ole alati nii lihtne. Keegi ei saa geeniuseks ega ka pühakuks lihtsalt sellepärast, et ta seda tahab.
Spurgeon tavatses rääkida sellist lugu: Üks mees oli kuulus oma aia pärast, kus kasvasid maailma parimad õunad. Tema sõber aga kahtles selles, sest mitmel korral oli ta aiast mööda käinud, võtnud huvi pärast paar puude otsast kukkunud õuna ning leidis, et need on hapud ja maitsetud. Sellepärast ei hoolinud ta ka sellest, kui aiaomanik kutsus teda oma aeda vaatama. Lõpuks omaniku suure pealekäimise tulemusena läks ta siiski aeda vaatama ja rääkis sellest, kuidas ta aia äärest mööda kõndides ka varem oli aia õunu maitsnud. Aednik naeris: "Teades, et maailma parimad õunad on minu aias, pidin ma neid kaitsma varaste ja laste eest. Nii istutasin ma aia äärtesse kaks-kolm rida kasutuid õunapuid, mis peletavad vargad eemale. Oma külalised viin ma aga aia keskele, kus nad saavad maitsta õunu, millele pole maitselt ja lõhnalt võrdseid."
Jeesus on teinud samamoodi. Ta on hoidnud oma külalistele parimad kingid. Tema külalised võivad tunda end turvaliselt Jeesuse ohvri tõttu, mis on tõhus ilma inimlike tegude ja voorusteta. Aga et silmakirjatsejad seda kurjalt ära ei kasutaks, on Jeesus ümbritsenud oma vara puudega, mis kannavad väga hapusid õunu.
Nendele, kes ei ole Jumala valitute seast, on see hapu õun, kui nad kuulevad seda, et nad peavad olema sama pühad kui nende isa taevas, et nad peavad iga päeva kandma oma risti ning suretama oma liha.
Jumala lapsed ei tule Jeesuse aeda sellisel viisil. Nad lähevad sisse kuninglikust väravast ning on rõõmsad, kui nad saavad päästetud ilma, et nad ise peaksid selleks pingutama, vaid lihtsalt selle läbi, mida Kristus nende jaoks on teinud.
***
Meil on suur and seeläbi, et meid armastatakse ilma, et me midagi selleks tegema peaksime, nagu vanemad armastavad oma väikeseid lapsi.
Ei loe see, kui palju me suudame saavutada kristlikus elus. Jumal vaatab vaid meie tahet. Kierkegaard ütles, et südame puhtus on tahta ühte asja ja kristlased kindlasti tahavadki seda ühte asja. Iga kristlane on mudel heast ja tõelisest: ta on seda oma kavatsustes.
Kristlase ideaalid on kõrged. Ta tahab alati olla kõige tipus. Kunstnik Phidease kohta räägiti, et ta töötas kord väga hoolikalt jumalanna Diana kuju kallal, mis pidi seisma ühes augus. Temalt küsiti: "Aga kes seda kuju niimoodi näevad?" Ta vastas: "Jumalad". Me proovime teha kõiki asju hästi nii, et Jumal võiks neist heameelt tunda. Me teame ka, et meil on Jumal, kes mõistab meie nõrkusi. Jumalikkuse algus meis teeb meid Jumalale meeldivaks.
Meil jätkub aega oma ideaalide saavutamiseks. Kristlased ei pea kunagi kiirustama. Matteuse 27:52 on kirjas, et Jeesuse surma järel avati hauad ja mitmete pühakute ihud tõusid üles. Aga isegi sellistes olukordades ei pidanud nad kiirustama. Nad tulid oma hauast välja alles peale Jeesuse ülestõusmist, mis tähendab alles kolmandal päeval. Sa tunned ära inimesed, kes on igavesed sellest, et neil pole kunagi kiiret.
***
Rabi küsis kord juudilt: "Mida sa teed siis, kui sa leiad tänavalt rahakoti, milles on palju raha ja ka selle omaniku visiitkaart?" Juut vastas: "Ausalt öeldes, mul on palju lapsi ja ma olen vaene. Ma peaksin seda kingituseks Jumalalt." Rabi vastas talle: "Siis oled sa varas." Rabi esitas sama küsimuse teisele juudile. See vastas: "Ma viiksin raha kohe õigele omanikule." Rabi ütles talle: "Sina oled idioot." Rabi küsis kolmandalt juudilt, kes vastas: "Ma tean, mida ma peaksin tegema. Ma tunnen oma nõrkusi. Ma ei oska öelda, mida ma teeksin sellises olukorras. Kõik sõltub Jumala armust." Rabi kiitis teda ja ütles: "See on õige vastus."
Me teame, et meie kristlik kohus on olla täiuslik. Aga me teame ka seda, et me ei suuda olla täiuslikud. Me oleme igal oma elu hetkel need, kelleks Jumala arm meid teeb.
***
Absoluutset tõde ei saa alati rakendada ja seda eriti sõja ajal. Kirik on sõjas. Ja sõjas ei saa suhtuda sõjapidamise vahenditesse idealistlikult, vaid nende kasulikkuse järgi.
Räägitakse sir Stafford Crippsist, kes kuulis kord raadiosaadet briti psühholoogilisest sõjapidamise harust ja ütles: "Kui me tahame psühholoogilise mõjutamisega võita sõda, siis oleks parem see kaotada." Ärgu sellise suhtumisega inimesed sõtta mingu! Igaüks, kes tahab puhastada räpast paika, peab olema ka ise valmis end ära määrima.
Õnneks oli inglastel peale sir Stafford Crippsi teises maailmasõjas ka Churchill ja mitmed teised temasugused.
Kui kindral Montgomery oli lõpetamas oma D-day plaani Londonis, saadeti Montgomery teisik Gibraltarilt Alþeeriasse, et petta Saksamaa spioone. Hitlerilt võeti nii relvad, sest ta mõtles: Montgomery pole isegi Inglismaal, järelikult ei toimu invasioon Prantsusmaale veel nii pea.
Saksamaa lahingulaev Graf Spee oli 48 tundi Montevideo sadamas remondis. Neutraalsesse sadamasse ei tohtinud kauemaks jääda. Aga lähedal asusid kaks väikest inglise laeva, mille Saksamaa laev oleks kergelt ära võitnud. Lähimad inglise lahingulaevad olid liiga kaugel, et oma laevadele appi jõuda. Siis otsustasid inglise laevade juhid kasutada peettust. Nad saatsid oma väikestele laevadele signaali, et suur lahingulaev ja lennuvägi ühinevad peagi nendega. Nad teadsid, et Saksamaa laevastik ja kapten võivad kodi deðifreerida. Ja tegelikult kasutasid nad meelega sellist koodi, mida oli võimalik deðifreerida. Selle tulemusena aga Saksamaa kapten Langdorff lasi ise oma laeva põhja ja tappis enda.
Me näeme sama ka Kohtumõistjate 20:29: "Siis Iisrael asetas varitsejad ümber Gibea," selleks, et püüda lõksu benjaminlasi. Kui benjaminlased võitlesid iisraellastega, siis meelitati nad linnast välja ja pandi uskuma, et nende vaenlased on langenud nende ees. Iisraellased teesklesid põgenemist selleks, et meelitada benjaminlasi linnast välja ning siis tulid ühel hetkel Iisraeli varitsejad oma peidupaikadest välja. Nii võideti Benjamin.
Sõja võitmiseks on vaja kavalust. Ka kristlase sõja võitmiseks on vaja kavalust.
***
Üheltki kristlaselt ei nõuta kompromissitut kristlikku elu. Aga kristlane on teadlik faktist, et need kompromissid, mis on teinekord elus ja võitluses vajalikud, võivad olla ka väga ohtlikud. Ei ole olemas valet, mis ei kahjustaks kellegi teise usku. Sellest tulenevalt igast valest viga ka ühiskond.
Kord palus kõrbes ekslev mees mööduval mehel võtta ta oma kaameli peale. Mees oli nõus. Kui eksleja kaameli selga sai, lükkas ta kaameli omaniku maha ning põgenes. Ohver hüüdis talle järele: "Sa võid võtta mu kaameli. Mul on neid veel mitu. Aga sa oled hävitanud minu usu inimestesse. Tulevikus ei aita ükski kaameliomanik enam ühtegi jalameest. Mitte kedagi ei lubata enam kaameli selga."
Kristlane arvestab sellist fakti. Ta ei ütle kunagi valet sellepärast, et ta tahab seda, vaid ainult siis, kui püha võitluse olukord paneb temale selle koorma. Nunnad peitsid juudi naisi, kes natsid otsisid ja gaasikambrisse viisid. Kui nunnadelt küsiti juudinaiste asukohta, vastasid nad, et nad ei tea.
***
Kristlase elu kompromiss ei puuduta vaid tõe rääkimist vaid veel ka paljusid teisi probleeme. Ärgem unustagem, et Jeesuse jüngrid olid relvastatud. Peetrusel oli mõõk vööl. Jeesus ei manitsenud teda sellepärast, vaid sellepärast, et ta kasutas oma mõõka valel ajal, kuigi ta teadis kindlasti ka seda, millist ohtu kujutab endast relva kandmine. Homeros ütles: "Mõõk ise õhutab mehe võitlema."
Nii tuleb meil teha kompromisse elu erinevatel aladel. Aga kui me ei tunne ära teisi absoluute, siis ei tunne me ära ka absoluutset vajadust kompromissi järgi. Üle kõige peaks olema põhimõtetele kindlaksjäämine.
Kui iga halb inimene suudab valitseda oma häid soove, siis miks me ei suuda valitseda oma halbu soove.
***
Sinult ei nõuta kuigi palju. Oleks olnud kena, kui karjased, kes läksid vaatama Jeesuslast, oleks võtnud näljas olevale perele kaasa ka natuke võid, juustu ja piima. Sind õpetavad tegema selliseid asju väikesed praktilised asjad.
Iga kiri, mida sa kirjutad võib saada armastuse saadikuks.
***
Üks piibli moraalireeglitest ütleb Koguja 7:16: "Ära ole liiga õiglane?"
Liialdatud õigsusest võib saada liialdatud rumalus. Ma tunnen kristlast, kellel oli kontorilaual kaks pastakat, üks tema enda oma ja teine kuulus firmale. Kõik isiklikud märkmed tegi ta enda pastakaga, tööalased märkmed firma pastakaga. Nii aga varastas ta firma aega, mille ta kulutas kahe pastaka vahetamise peale.
Inimene, kes ei käitu ega räägi muidu kui vaid täielikus õigsuses, ei saavuta midagi. Ta ei jõua progressi teele ja ta ei ole tõeline, sest ta ei ole reaalne.
Kristlus teeb su igapäeva elus targaks. Sa õpid seda, kuidas jätta kuradile põgenemisruumi. Kui sa lõikad kuradil põgenemistee ära, siis sa sunnid ta vastupanule.
***
Kord küsis õpetaja oma õpilastelt: "Mis on usk?" Laps vastas: "Usk on terve rida asju, mis on keelatud." Põgene sellisest religioonist nagu püünise eest!
Elu ei ole võimalik ilma teatud mugandusteta. Me peame vahetevahel tegema asju, mis normaalselt oleksid keelatud. Blaise Pascal kirjutas: "kes iganes tahab mängida inglit, saab ise kuradiks." Ka kristlasena peaksid sa jääma inimeseks! Ole pühak, aga oma ligimeste pärast, jää inimpühakuks.
Kristlased on tehtud kuningateks. Iga kuningas, kes valitseb oma maad paindumatute seaduste läbi, saadaks oma maa hukatusse.
***
Et lapsed kibedat rohtu võtaks, tuleb seda anda koos suhkruga. Sind ümbritsevad lapsed, kui mitte füüsiliselt, siis vaimsed lapsed ikka. Kui krahv Zinzendorf läks Ameerika Ühendriikidesse, nägi ta, et inimesed austasid väga vaimulikke. Inimesed ei olnud nõus õppima usuasju inimeselt, kes polnud ordineeritud. Nii tutvustas ka krahv Zinzendorf end kui pastorit, kuigi keegi polnud talle sellist tiitlit andnud. (Ka Paulust polnud ükski inimene ordineerinud apostliks. Paulus sai oma ameti Jumalalt). Beethovenit poleks kunagi võetud vastu kõrgemasse klassi, kui ta poleks pannud oma nime ette sõna "van", sest ta ei kuulunud aadlite hulka. "Van Beethoven" aga kõlas kui hollandi aadliku tiitel. Ja Beethoven oli edukas. Võibolla tema sümfooniad poleks meieni jõudnudki, kui ta sellist trikki poleks kasutanud.
Kui Brasiilia kuningas Pedro soovis ehitada maa esimest riigihaiglat, siis ei suutnud ta kuidagi koguda selle jaoks raha. Siis kuningas aga teatas, et igaüks, kes annetab haigla ehituseks miljon peesot, saab endale hertsogi tiitli, kes iganes annetab pool miljonit peesot saab krahviks ning kes iganes annetab 10 000 peesot saab paruniks. Ning väga kiiresti oligi tal kogu vajaminev raha käes. Haigla ehitati valmis. Kõik auväärsed kogunesid valminud haigla mälestusplaadi avamisele. Plaadile oli kirjutatud: "See haigla on inimliku rumaluse ja uhkuse läbi ehitatud inimkannatuste leevendamiseks".
Kui sa tahad saavutada asju Kristusele, maksa oma maksu ja samas mõista ka inimlikku lapsikust. Sa oled Jumala poeg läbi Jeesuse. Teised ei ole. Sa ei suhtle teistega samal küpsuse tasemel.
Kui sa oled Jumala laps, ole teadlik, mitte uhke, et sul tuleb rääkida teiste inimestega ülevalt alla.
***
Sa ei saa rahu enne, kui sa ei võta omaks esimest dialektika postulaati, et ei ole olemas ühtegi asja, milles poleks vastuolusid. Ei ole matemaatikat ilma plusside ja miinusteta, ei ole sündmusi ilma reaktsioonide ja aktsioonideta, ei ole elektrit ilma negatiivse ja positiivse laenguta, ei ole sõda ilma kaitse ja rünnakuta, ei ole pühakut ilma pattudeta ja patust ilma voorusteta.
Harju sellega, et sellised vastuolud kehtivad ka sinu kohta. Luther ütles, et iga kristlane on "simul justus et peccator, comprehensor et viator" - "Samaaegselt õige ja patune, inimene, kes on jõudnud eesmärgini ja kes veel alles on eesmärgi poole teel."
Vastuolud on universaalsed ja absoluutsed.
***
Ka suured jutlustajad pole kõiges edukad olnud. Ka märksa vähem tähtsat inimest, Richard Wurmbrandi, pole kõiges saatnud edu. Jeesus aga maa pealt lahkudes jättis kristluse Peetruse hooleks, kes oli kord samuti oma usus eksinud.
Peapiiskop Cranmer ei olnud kord oma usu kindel ja ta tegi valitseva türanniga kompromissi. Kui ta arreteeriti, muutis ta kõigepealt meelt. Tuleriidale Kristuse pärast läks ta alles peale pikki kõhklusi.
Ka Jeanne d'Arc muutis kõigepealt meelt. Bismarck tunnistas oma elu lõpul, et ta oli kõik valesti teinud, et kõik, mis ta elus oli teinud ei toonud õnne mitte ühelegi inimesele siin maailmas.
Me kõik elame ja saame päästetud vaid armust.
***
Mõista, et ka sina oled patune inimene. Peetrus manitses juute: "Teie olete maha salanud Jumala püha". Ka Peetrus oli Jeesust salanud. Selline on kristliku elu paradoks. Me mõistame hukka teisi inimesi pattude eest, mida me ise teeme.
Ära imesta teiste inimeste pattude üle, isegi kui need on nii suured kui tähed vaimses taevas.
Luther ja Calvin ei olnud kristliku armastuse eeskujud. Nende iseloomus oli samasuguseid halbu jooni nagu paavstidel ja piiskoppidel, kelle vastu nad võitlesid. Halbu külgi oli ka Wesleyl ja Livingstone'il. Nende vaenlased mõistsid nad rängalt hukka. Inglismaa baptisti liit pidi rängalt vaeva nägema ka oma suurima jutlustaja Charles Spurgeoniga.
Kui sa ei võta omaks neid elu tõsiasju, siis kurnad sa end ära kasutus võitluses elu muutumatute seadustega.
Ära püüagi parandada muutmatuid jooni oma iseloomus. Lihtsalt alistu Jeesusele. Ära kujunda oma elu. Las Jeesus kujundab seda. Usu vaid, et Jeesus juhib sind ning lase oma tunnetel voolata. Jeesus lubab sul parajasti nii palju pattu teha, et hoida sind alandlikuna. Ta annab sulle just parasjagu õigsust, kui sa vajad selleks, et särada inimeste ees.
Tavalisel inimesel tuleb valida, milliseid tegusid teha ja milliseid mitte. Aabrahami kohta on kirjutatud, et "Jumal oli koos temaga kõiges, mida ta tegi" (1 Mo 21:22). See on ka sinu privileeg, kui sa oled usu läbi Aabrahami laps.
Mõned inimesed peavad valima seda, kuhu minna ja kuhu mitte minna. Joosua kuulis sõnu: "Issand sinu Jumal on sinuga koos, kuhu iganes sa ka lähed."
***
Ma suren peagi. On võimalik, et mind unustatakse sootuks. Kui ei unustata, siis võibolla mõni tulevane autor toob minu patte eeskujuks oma raamatus selleks, et julgustada inimesi, kes on langenud, et näidata neile, et isegi inimene, kes on palju kannatanud ja jutlustanud paljudes maades, nagu üks Richard Wurmbrand, ka tema iseloomus oli musti laike.
Evangeeliumi vastased on mind süüdistanud, aga mind on süüdistanud ka kristlikud juhid väga suurtes pattudes ja õpetuslikes vigades. Mirjam ja Aaron, Moosese õde ja vend, rääkisid tema vastu. Aaron oli Jumala poolt seatud ülempreester. Nende süüdistustesse ei saanud suhtuda kergelt. Nad tundsid Moosest hästi. Ka minule väga lähedal olnud inimesed on oma sõrmega minu peale näidanud.
Mõni tulevane elulookirjutaja võib selliseid asjad üles otsida ja leida, et üks või teine süüdistus omas ka reaalset alust või leiab, et mu tegelikud patud olid hoopis teist sorti. Väheste tõeliselt halbade joonte juurde minu elus lisavad mu vastased veel mõned. Piisab vaid natuke ebasiirust ja sa saad teha pühakust kurjategija ja vastupidi. Isegi kõige paremate inimeste eludest võib halba välja lugeda. Aga on ka sellist kurjust, mis on iga inimese elus olemas.
Kui sa loed kurja minu kohta ja oled selles kindel, siis ära imesta. Nõustu patuga ka Richard Wurmbrandi elus ja kiida Jumalat, kes on halastanud nii suurele patusele. Pea meeles, et piibli kõige ilusam raamat on laul, mis on kirjutatud piibli ühest kõige kurvemast tegelasest, kuningas Saalomonist. Mõned isegi kahtlevad selles, kas Jumal Saalomoni ikka päästis.
***
Ära kunagi loobu kartmatust võitlusest! Mõtle vaid vaarao peale: kui paljudele viletsustele ta pidi vastu panema. Ja sina, Jumala laps, kardad, et sa ei suuda kiusatustele vastu panna?
Sa võidad kindlasti ära kurja, aga teinekord pead sa kurjaga aeglaselt võitlema.
Püha Franciscus teadis, et vargad olid tulnud tema kloostrisse ja varastanud jumalateenistusele tulnud inimestelt. Teised mungad tahtsid kutsuda politsei vargaid arreteerima. Franciscus aga ei teinud nii. Ta ütles, et varastele viidaks toitu ja veini, et saada neilt lubadust mitte tappa, vaid ainult varastada. Mõne aja möödudes vargad andsid lubaduse mitte varastada pühapäevadel ja teistel pidupäevadel. Ja nii, samm sammu haaval juhtis Franciscus nad pääsemisele.
Ka sina sammud aja möödudes edasi õigluse teel. Ole õnnelik nende pärast, kes suudavad murda halbu kombeid ühe hetkega. Aga kui sina ei suuda, ja sa langed tagasi vanadesse halbadesse harjumustesse, siis ära ole meeleheites!
Sa pead aru saama, et sa sõltud rohkem Kristusest, kes su eksimusi parandab, kui su oma püüdlusest neid kõigepealt mitte teha. Me kõik oleme inimesed ning on väga inimlik on õppida alles tehtud vigadest.
***
Jälgi et sa ei langeks uhkuse pattu! Kui sa oled kroonitud koos Kristusega, siis on kerge saada uhkeks. Püha Augustinus kirjutab: "Igat sorti kurja tehakse läbi halbade tegude. Aga uhkusele on iseäralik see, et see rikub ära isegi head teod."
Jumal teeb kõik selleks, et hoida su hinge alandlikuna. Täna teda selle eest!
Olles pannud uhkuse kõrvale ei ole kristlane teiste inimeste suhtes kriitiline. Shakespeare kirjutas: "Me ei tõrele ega hinga maailmas kui vaid enda suhtes, kellel ma tean olevat kõige rohkem vigu."
Proovi olla hea, vältides sellist sorti traditsioonilist headust, mis on negatiivne, tsensorlik, kitsarinnaline ja üleüldse põlastusväärne.
***
Mõnikord on kristlase kohus olla teiste inimeste vastu. Aga ta peaks eksimusi kaaluma ilma oma pöialt kaalude peale panemata.
Teinekord peab kristlane osalema ka relvastatud võitluses, nagu siis, kui tema isamaa kaitsmine seda nõuab. Aga ta ei tee seda uhkes vaimus. Keskaja timukad ei hukanud kedagi enne, kui nad ei olnud hukatavalt andeks palunud. Nad teadsid, et nad on patused, kes karistavad samasuguseid patuseid. Mahatma Gandhi mõrvar kõigepealt kummardas tema ees, osutades talle austust. Vaid selles vaimus võib kristlane kritiseerida ja võidelda.
Kristlane viskab oma võrgud alati paremale poole, mis piiblis sümboliseerib leebuse poolt. Leebena püüad sa alati rohkem kala kui karmina.
***
Kristlase paadiks on alandlikkus ja ta vankriks on paindlikkus. Kui kasutada Shakespeare'i sõnu kristlane "tõlgib saatuse kangekaelsust vaikses ja magusas stiilis". Kristlane tunneb ära saatanliku tarkuse selles, mida maailm nimetab "õigustatud vihaks".
Kelle suhtes sa oled õiglaselt vihane? Inimeste pattude suhtes? Kui raskete pattude ja kui paljude pattude suhtes? Kas neid patte on rohkem kui sul ja need on rängemad kui sinu omad? On olemas Jumal, kes peab hoidma sinu jaoks igavest karistust kui sa ei anna teistele andeks. Mida sa valiksid, kui sa peaksid valima kohe praegu andeksandmise ja põrguminemise vahel? Otsusta sellele mõeldes! Ja sa otsustad leebuse kasuks.
***
Ma räägin teile kolm lugu, mis aitavad teil olla alandlikud.
Esimene lugu räägib sellest, kui tähtsusetu on inimkond.
Üks Moskva ülikooli professor ütles kord kristlasest lääne kolleegile: "Mul on väga raske tunnistada sinu usku sellesse, et Jumal hoolib inimestest. Miks me pidime ootama nii kaua, kui Jumal iga inimese eest tõesti nii palju hoolib? Miks olid need tuhanded ja miljonid aastad enne seda, kui algas inimelu? Miks Jumal lõi inimese alles kuuendal päeval? Näib, et Jumalal ei olnud kuhugi kiiret."
Vastus on lihtne. Enne seda, kui olid inimesed, Jumal armastas päikest ja lilli ja loomi. Jumal ei istutanud korgitammesid selleks, et meil oleks millest teha veinipudelitele korke, vaid sellepärast, et Jumal armastab korgitamme. Ta vaatas kõike seda, mis ta oli teinud ja vaata, see oli hea. Jumal kõndis läbi enda istutatud Eedeni aia enne seda, kui seal kõndisid Aadam ja Eeva. Jumal nautis lillede lõhna ja rooside ilu.
Teine mõte on sinu enda tähtsusetusest.
Enne vangi minekut pidasin ma end tähtsaks inimeseks. Ma olin kasvava kiriku pastor ning mitmete raamatute autor. Ma töötasin Maailma Kirikute Nõukogus, olin tegev heategevuses ja nii edasi. Ma ei kujutanud ette, kuidas kõik see töö Rumeenias oleks saanud ilma minuta hakkama. Kui ma vabanesin peale 14 aastat vangistust ma nägin, et see kirik oli saanud ilma minuta väga hästi hakkama, teised olid kirjutanud veelgi paremaid raamatuid, kui mina olin. Ma ei olnud nii vajalik, kui ma ise arvasin end olevat.
See võib olla tõde ka sinu puhul.
Kolmas mõte on sellest, kui tähtis on su vend.
Aleksandria Klemens kirjutas: "See, kes näeb oma venda, näeb Jumalat." Selline vaade paneb su kohe allapoole igast kaaskristlasest, kellega sa võibolla ei ole nõus. Näe temas kolmainu Jumalat ja kummarda lugupidamisega isegi siis, kui ta on ka kõige nõrgem kristlane. Tema on isand, sina oled ori. Mõned teoloogid usuvad, et Lutsiferi languse põhjuseks oli see, et ta keeldus olemas inimesi teenivaks ingliks. Lutsifer vastas ülbelt: "Non serviam" (Mina ei teeni).
***
Kristlane ei räägi palju. Loodus on andnud meile ühe keele ja kaks kõrva. Kristlane peaks jätma ütlemata kõik oma tühised sõnad ja kasutama oma keelt oma kahe kõrva Looja kiituseks.
Ma tean, et paljugi sellest, mida ma räägin on vaid kaine meele jutt. Aga kaine meel ei ole kuigi tavaline. Ja iga gramm religiooni vajab kümme kilo kainet meelt selleks, et see praktikas ka toimiks.
***
Ära ole nii tasane, et sa loobud oma eesmärgist. Me näeme tähendamissõnas naeltest (Luuka 19), et Issand Jeesus ei jäta oma eesmärkide saavutamist sõltuvusse inimeste nõusolekust. Ta samastab end aadliga, kes saab oma kuningriigi kauge maa valitsejalt, mitte oma kaaskodanike häälte tulemusena. Kaaskodanikud vihkasid teda. Mõned tema sulastest olid väga laisad. Ta tapab oma vaenlased, kes talle ei allunud. Ta peab valitsema, sest tema on ülim hea. Sel määral, mil sa samastad end temaga, oled sa kindel, et su usk võidab iga juhul (Gal. 1:8-9).
***
Sinu elu peaks olema Kristus. Jeesusel ei olnud paika, kuhu panna oa pea. Sul on võibolla maja, aga vaid sellepärast, et seda on vaja, mitte sellepärast, et rahuldada su omamishimu.
Alaskalt San Diego loomaaeda toodud linnud vaatavad alati põhja suunas. Nii vaatame meie taeva, oma tõelise kodu, poole.
***
Kristlased on vaid üks suur juhis: see on armastus. Me peame armastama oma ligimest, armastama teda ka siis, kui varastab meie aega, kui ta laenab ja ei maksa tagasi, kui ta räägib meie selja meist halba.
Kristlane armastab nii ja ei küsi vastuarmastust. George Bernard Shaw eristab kristlust ja ristlust, mille all ta peab silmas seda, kui inimesi sunnitakse sadistlikule moralismile alluma. Kogu kristlase eetika on käitumisreegel vaid meie jaoks. Pliny Noorem kirjutas algkristlaste kohta nii: "kui palju nemad armastavad üksteist."
***
Mil iganes võimalik eelista vihasele tülile võistlust armastuses.
Ära veeda oma üürikese maise elu väheseid päevi pahandusetekitajana, kes muudkui sobrab teiste inimeste asjades, kui asi ei puuduta ühist head. Ära luba oma tähelepanu tõmmata Kristuselt kõrvale.
Nõustu lihtsa faktiga, et mõnedele sa nii ehk nii ei meeldi. See on normaalne. See, et sa ei toimi nii nagu nemad seda tahavad, võib olla sinu jaoks suureks rõõmuks.
Väldi isiklikku vaenu nii palju kui võimalik. "Tehke endile sõpru", ütleb Jeesus (Luuka 16:9). Ära kunagi murra sõprust ka siis, kui selleks oleks põhjust. Ükski põhjus sõpruse murdmiseks ei ole tähtsam sõprusest endast.
***
Seeba kuninganna tuli kord kuningas Saalomonile külla ja ütles talle: "Sinu tarkus on kuulus kogu maailmas. Luba ma vaatan, kuidas sa mõistad inimeste üle kohut." Nii seati järgmisel päeval lossihoovi üles kaks trooni ning tülitsejaid hakati tooma kuninga ette.
Kõigepealt toodi kaks juuti, kes mõlemad hoidsid teise habemest kinni, peksid üksteist ja solvasid üksteist nii kuidas suutsid. Kui sulased olid tülitsejad üksteisest eraldanud küsis kuningas, milles on probleem.
Üks ütles: "Oo kuningas, ma müüsin sellele nurjatule kaks aakrit maad ja tema maksis mulle selle eest. Asi oligi lõpetatud. Aga järgmisel päeval kaevas see mees ostetud maal ja leidis suure varanduse, nii kulda kui kalliskive. Kindlasti kuulus varandus talle, sest ma müüsin talle maa, millest ta selle kõik leidis. Oli minu viga, et ma ei olnud leidnud varandust enne seda, kui ma selle maa talle müüsin. Aga kujuta vaid ette, see nurjatu tuli minu juurde ja ütles: "Kallis vend, sa müüsid selle põllu mulle ekslikult peaaegu mitte millegi eest. Anna mulle tagasi see raha, mis ma sulle andsin. Varandus on sinu ja võta tagasi ka oma maa." Ta tahab, et ma tühistaksin tehingu ja Jumal karistaks mind ülekohtu pärast, sest mul ei ole valdust tõestavat ürikut ei maa ega vara eest. See oli lõplik müük."
Ja mees hüüdis teisele: "Sina petis! Varandus on sinu!"
Kuningas lasi teisel mehel rääkida: Too anus: "Isand, halasta mu hingele. Ma ostsin vaid tüki maad, mitte midagi enamat. Ma ei ostnud varandust. Ma ei saa hoida miljoneid väärt varandust paari hõbemündi eest, mille ma maksin maa hinnaks. Ma oleksin valelik ja ma tahan vaadata Jumalale otsa kui aus inimene. Ütle sellele mehele, et varandus on tema oma ja ainult tema oma!"
Seeba kuninganna ei suutnud uskuda oma kõrvu.
Kuningas küsis esimeselt juudilt: "Kas sul on lapsi?" Too vastas: "Kaheksateistaastane tütar." Ta küsis teiselt: "Ja sinul?" "Kahekümneaastane poeg," vastas too. Kuningas otsustas: "Poiss abiellub tüdrukuga ja varandus saab olema nende kaasavaraks." Mõlemad pooled kallistasid üksteist. Kohtuasi oli lõpetatud.
Kuninganna ütles: "Ma ei ole näinud varem sellist kohtuvaidlust, kus üks pool ütleb, et teisel on õigus. Kuidas on nii, et sellised asjad just sinu juures sünnivad?" Kuningas vastas: "Aga kas sa ei tea, et me oleme Jumala valitud rahvas? Me oleme püha rahvas, mis tähendab seda, et meil on suured tülid, aga kõik vaid sellepärast, et üks peab teist endast suuremaks ja iga juut tahaks, et tema naabril oleks õigus igas tüliküsimuses. Kas teie juures ei käigi asjad samamoodi? Mis oleks juhtunud siis, kui selline tüli oli toimunud teie maal?"
Kuninganna vastas: "Igaüks oleks hüüdnud: Varandus on minu, varandus on mu!" Saalomon küsis: "Ja kuidas sa oleksid olukorra lahendanud?" Kuninganna vastas ruttu: "Ma oleksin mõlemal pead maha raiunud ning võtnud vara endale." Kuningas küsis taas: "Kas sinu maal on kasse ja koeri?" Kuninganna vastas: "loomulikult! Miks sa küsid?" Saalomon lõpetas küsimuse selliste sõnadega: "Vaid sinu loomade pärast paistab veel päike sinu impeeriumis. Jumal ei saada paikest inimestele, kes hüüavad, et vaid neil on õigus."
***
Antonius Suurelt teame me, et ainus viis Jumala tundmiseks on läbi headuse.
Kuulus legend räägib, et targad mehed, kes tulid Jeesuslast kummardama olid: Melhior, Balthasar ja Gaspar. Aga üks lugu räägib, et neid oli neli. Neljanda nimeks oli Artaban. Artaban oli Päästja sündi kuulutanud tähe nägemise järel müünud maha kõik ja ostnud kolm väga kallist kivi, rubiini, safiiri ja smaragdi, mille viia kinkideks.
Kui Artaban kiirustas paika, kus ta pidi kohtuma kolme ülejäänud mehega, et minna koos Palestiinasse, nägi ta tee peal meest, keda oli röövitud ja peaaegu surnuks pekstud. Artaban viis mehe kõrtsi ja andis kõrtsmikule safiiri mehe eest hooldamise kulude katteks. Mees, kelle ta päästis, oli juut, kus tundis pühakirja. Kui ta sai teada Artabani reisi eesmärgist, andis ta talle oma õnnistused ja ütles talle, et Messias, keda ta kohtama läks, pidi sündima Petlemmas.
Artaban jõudis kohtumispaika liiga hilja. Teised mehed olid juba lahkunud. Nii reisis ta üksi ja jõudis Petlemma. Talle öeldi, et tõesti salapärane laps oli sündinud sõimes just natuke aega tagasi, inglid olid laulnud tema sünni juures, aga et ta vanemad olid põgenenud koos temaga teadmata suunas.
Artaban puhkas reisist vaese lesknaise kodus, kellel oli vaid üks laps. Äkki jooksis keskööl naaber tema majja ja ütles nuttes, et Heroodese sõdurid olid tapnud tema poja ning tapavad kõiki lapsi linnas. Artaban ütles lesknaisele, et too ei lahkuks kodunt. Ta läks majast välja ja lukustas ukse enda järel. Kui ta nägi sõdurit mõõk käes maja poole tulemas, läks ta talle rubiiniga vastu ja ütles: "Sa saad selle rubiini, kui sa seda maja ei tülita. Mina elan selles majas ja mul ei ole last." Ahne sõdur võttis kalliskivi ja läks oma teed.
Tark mees trööstis end mõttega, et tal on vähemalt üks kalliskivi alles, mille ta saab anda juutide kuningale.
Möödus kolmkümmend aastat ja Artaban ei suutnud ikka leida seda, keda ta otsis. Lõpuks kuulis ta, et too elab Palestiinas, on prohvet ja teeb häid tegusid. Et Artaban oli otsinud teda kõikjalt mujalt, läks ta innukalt Jeruusalemma suunas. Kohale jõudes aga öeldi talle, et see, kes oli sündinud Petlemmas, viidi Kolgatale, et teda risti lüüa, sest ta oli nimetanud end Jumala pojaks.
Artaban kiirustas Kolgatale, teades kindlalt, et Jumala Poja pärast oli ta näinud seda täthe. Vananeval targal oli alles veel vaid üks kalliskivi. Võibolla saab ta selle eest osta Jumala Poja hukkajate käest vabaks.
Aga tee peal möödus ta orjaturust, kus noor naine anus möödujaid: "Ostke mind vabaks! Ma usun Jeesust. Mu usk õpetab puhtust ja mind müüdi häbi ja patu orjusesse." Artaban ohkas ja ütles: "Anna andeks, Jumala Poeg, aga ma pean andma ära ka selle viimase kalliskivi, mis ma sinu jaoks olen hoidnud." Ta ostis tüdruku vabaks.
Kohe selle järel pimedus kattis maad. Toimus suur maavärin. Maja, kus Artaban ööbis varises kokku ja mattis ta enda alla. Surres anus ta Jumala Poega, et see andestaks talle, et ta oli kõik inimestele ja mitte talle ära andnud . Viimasel hetkel kulis ta häält, mis ütles talle: "Mida iganes sa oled teinud nendele mu väikestele õdedele ja vendadele, sa oled teinud minule. Tule ja päri kuningriik, mille Isa on valmistanud sinule maailma algusest saadik." Ja Artaban suri.
***
Üks on kindel: Lenin armastas inimkonda. Ta armastas seda niivõrd, et ta oleks tahtnud tappa kõik inimesed inimkonna hea nimel, sest inimkond oli tema jaoks abstraktsioon.
Jeesus õpetab isiklikku armastust ligimese suhtes.
Kui misjonärid tahtsid tõlkida Uut Testamenti uus-Ginea Mireba keelde, siis nad ei suutnud leida sõna armastuse jaoks. Nad kasutasid sõna "Nanumangund", mis tähendab "Ma annan sulle selle, mis on minu sees". Las armastus olla selline.
Ja pidagem alati meeles, et armastav inimene alati armastab inimesi.
***
Armastus on kristlastele omane joon. Eriti pastorilt oodatakse põlevat armastust. Lugu räägib Johannes Kuldsuust, kuidas ta läks oma diotseesi mahajäetud paika, kus ei olnud piisavalt preestreid. Siis õpetas ta talupoega nii hästi kui sai ja seadis ta vaimuliku ametisse. Konstantinoopolisse tagasi minnes ei suutnud ta sellest vaikida. "Kas ma tegin vea, kui seadsin preestriametisse kellegi, kes ei olnud jumalateenimiseks valmis?" Nii läks ta tagasi sinna paika ja otsustas jõuda kirikusse mõni minut peale seda, kui teenistus oli alanud. Ta peitis end samba taha, et näha seda talupojast preestrit oma kohustust täitmas. Pisarad langesid ta silmadest. Ta ei olnud näinud kunagi preestrit palvetamas nii tuliselt oma pidulikus kõnes ja nii südameid haaravalt, kui ta tõstis need taevasse. Kui liturgia sai läbi läks Johannes altari juurde, põlvitas preestri ette ja palus temalt õnnistust. Preester oli ðokeeritud piiskoppi nähes ja ütles: "Sina peaksid õnnistama mind." Piiskop aga nõudis: "Sina õnnista mind, sest ma ei ole kunagi varem näinud preestrit teenimas Jumalat sellise tule ja armastusega oma südames." Preester küsis imestunult: "Aga, vend piiskop, kas Jumala saabki üldse teistmoodi teenida?"
***
Lihtne käskude täitmise reegel, kus ei oodata mingit kasu kehtib nii kristliku loomuse täiuslikkuse juurde kui ka teistel kristliku elu aladel. Me peame tooma rõõmusõnumeid Kristusest teistele inimestele. See, kuidas meid vastu võetakse, pole meie asi.
Üks lugu räägib laevast, mis oli sattunud tormi ja saatis SOS teadet. Päästemeeskond hakkas kohe tegema ettevalmistusi, et minna merele.
Üks noor meese küsis: "Kapten, kas te ei arva, et meri möllab ja tuuled puhuvad liiga tugevalt selleks, et merele minna?"
Kapten ütles: "ei, käsk on tulnud minna. Üks laev on hädas. Me peame minema."
Poiss oli vastu: "Aga kapten, me ei pruugi niimoodi tagasi tulla."
Kapten vastas: "Noormees, meil ei ole kästud tagasi tulla, vaid minna."
***
Ka ülekohut võta vastu rõõmuga ja ära ole selle pärast rahulolematu.
Juutidel on anekdoot. Üks mees hüüdis raudteejaamas: "Rubinstein! Rubinstein!" Juut pistis oma pea aknast välja. Mees, kes teda hüüdnud oli, lõi talle vastu põske ja ütles: "Siin on see, mille sa oled ära teeninud, sa armetu Rubinstein". Kõik ruumis viibinud hakkas naerma. Ka see, keda löödi, naeris kogu südamest. Temaga tänaval koos kõndinud inimesed küsisid» "Miks sa naerad?" Ta vastas: "Sest ma petsin teda. Ma ei ole Rubinstein."
Võta rõõmuga vastu lööke ja hoope, mis teised on ära teeninud ja ole rõõmus selles, et keegi on ekslikult teinud haiget sulle ja mitte kellelegi teisele. Jeesust peksti ja tapeti meie asemel, meie pattude pärast.
Sotsialistliku tagakiusu ajal kolmekümnendate aastate Mehhikos pandi välja suuri tasusid katoliiklike preestrite peade eest.
Juudas selgitas preestreile, et ta oli alati olnud vaene. "Sind maha müües", ütles ta," saaksin ma oma perele natuke raha ning mu perel oleks millest elada". Preester lahkus koos temaga metsast, kus nad olid kohtunud ning läks koos temaga linna, et Juudas võiks ta maha müüa ja anda oma lastele leiba. See preester lasti maha.
***
Vargad varastasid kirikust jumalateenistuse ajal. Neid vaadates ütles abt munkadele: "Vaadake, kui hästi nad oma tööd teevad. Tehkem meie oma tööd sama hästi: palvetagem nende lunastuse pärast." Ja abt jätkas oma liturgiat. Vargad lahkusid oma saagiga kirikust.
***
Kuigi armastus lõpeb armastaja kaotusega, on armastus siiski parim viis. Ja teinekord võib armastus olla ka võidukas.
Inglise seersant, kes oli kord teenistuses Egiptuses, rääkis enda kohta sellise loo: "Minu kompaniis oli üks tsiviilisik, kes oli pöördunud. Me tegime selle selli elu põrguks. Ühel väga vihmasel õhtul tuli ta väga väsinult kasarmusse. Enne voodi minekut ta põlvitas ja palvetas. Minu saapad olid märjad ja mudased ning ma hoidsin neid ta pea juures. Tema aga lihtsalt jätkas oma palveid. Järgmisel hommikul nägin ma aga, et mu saapad olid läikima löödud ja seisid mu voodi kõrval. Selline oli tema vastus minule ja see murdis mu südame. Tol päeval ma pöördusin."
***
Haaku piibli külge. Ära toeta kunagi piibli kriitikat, ükskõik kui haritlaslik see kriitika ka ei oleks. Ära kritiseeri piiblit, vaid lase piiblil kritiseerida sind.
Moodsa kunsti näitusel oli maali asemel välja pandud tühi lõuend. Lõuendi all oli tekst: "Lehm rohtu söömas". Külastaja küsis kunstnikult: "mida see tähendab? Ma ei näe mingit rohtu. Kus on see lehm, kes rohtu sööb?" Kunstnik vastas: "Lehm on kogu rohu juba ära söönud." Külaline ei olnud vastusega rahul: "Aga kus on lehm?" Kunstnik vastas: "Miks pidi lehm jääma, kui rohi oli juba otsa saanud?"
Piiblikriitikud on nagu see kunstnik. Nad jätavad pühakirja alles vaid tühjad leheküljed. Ei Jumalat, ei imesid, ei tõelist ajalugu, ei usaldatavaid õpetusi, ei kuradit, ei põrgut ja ka paradiisi. Ära hooli sellistest kunstnikest.
Johannes Kuldsuu ütles: "Me käsime teil uskuda pühakirja. Kristlane on see, kes nõustub pühakirjaga."
***
Kui sa uurid piiblit innukalt, siis sa leiad sealt kindlasti ka vasturääkivusi. Ma ei usaldagi selliseid lugusid, kus kõik detailid on üksteise suhtes ideaalselt paigas. Sellised lood on kunstlikult kokku pandud. Usu piiblit, sest piiblilugudes on vasturääkivusi.
***
Ära muretse sellepärast, et mõned teadlased on piibli suhtes skeptilised. Kui palju teadlased üldse teavad? Ühes Balzaci romaanis ütleb teadlane oma naise pisarate kohta: "Mis on pisarad? Ma olen neid analüüsinud. Pisarates on lubja fosfaati, sooda kloriidi, natuke lima ja natuke vett." Inimene, kes vaatab piiblit sellise moonutatud mõtlemisega, ei ole määratudki sellest aru saama. Usu igat sõna piiblis.
***
Ateist tõestas loengus, et piibel ei ole usaldusväärne. Ta avas koguja raamatu 1:9, kus on kirjas: "Ei ole midagi uut päikese all." Pilgates ütles ta: "See on ilmselge vale. Päikese all on nii palju uusi asju - röntgenikiired, raadio, kaabeltelevisioon, raudteed! Nii palju leiutisi, millest inimkonnad sajandeid tagasi polnud veel aimugi!"
Kristlane vastas sellele rahulikult. "Piibel on tõde, iga täht piiblis on õige. Päikese all ei ole midagi uut." Nüüd sai uskmatu vihaseks. "Kuidas võid sa olla nii kangekaelne ja vastata nii lollilt?" Ja ta luges jälle üles kõik röntgenid, raadiod, raudteed ja nii edasi.
Kristlane aga vastas: "Algusest peale on usklikud öelnud uskmatutele: TE ei saa petta Jumalat välise religiooniga. Jumal vaatab inimese südant." Uskmatud olid endis kindlad: Jumal ei saa näha inimese südant, sest see on kaetud luude, lihaste ja nahaga. Süda on hästi ära peidetud. Nii Jumal palus Röntgenil luua röntgenikiired, mille abiga saame isegi meie, inimesed, vaadata inimese sisemisi osi. Aga see ei ole midagi uut. Röntgenikiired on vaid kaasaegsed kujutlused tõest, mida meie usklikud oleme tundnud juba tuhandeid aastaid."
Uskmatu ei oodanud sellist vastust: "Aga raadio?" küsis ta. "Vana," vastas kristlane kohe, "nii vana kui inimkond. Algusest peale on ustavad öelnud neile, kes elavad patus: "Jälgige, mida te räägite! Jumal kuuleb igat su sõna." Aga uskmatud vastasid pilgates: "Taevas on nii kaugel. Ma ei kuule isegi seda, mida räägitakse teises toas. Kuidas saab Jumal nii kaugelt kuulda minu sõnu, eriti neid halbu sõnu, mida ma sosistades ütlen?" Nii lasi Jumal Marconil luua raadio, mis teeb Londoni elanikel võimalikuks kuulda isegi Moskvas kõneleja köhatust. Ka raadio aitab äratada meie hingi igavesele tõele. Sina ei näe seda, kes raadios räägib. Ta on kaugel eemal. Nii saab ka Jumal taevas kuulda igat su sõna."
Uskmatu mõistus hakkas otsa saama. "Saad sa ka seda näidata, et raudtee ei ole midagi uut?" "Kindlasti! Me oleme alati teid hoiatanud: Parandage meelt täna! Sest homme võib olla juba liiga hilja!" Inimesed viivitasid oma meeleparandusega. Nii lasi Jumal Stevensonil luua raudtee. Et vältida kokkupõrkeid, peab iga rong väljuma õigel ajal. Kui sa jõuad üks minut hiljem, siis rong lahkub su enda silmade ees, mis on heaks näiteks vanast tõest, et meeleparanduseaeg on alati nüüd. Sest järgmisel minutil võid sa saada infarkti."
Nii oli ka ateistist õppejõud sunnitud tõdema, et selle raamatuga ei ole nalja.
Piibel on tõde, iga täht piiblis on tõde. Piibel on tõde ka oma vasturääkivustes.
***
Jää kindlaks palves. Taeva ja maa vahel saab olla samasugune otseühendus nagu on Tallinna ja Tartu vahel. Ainult su palve peaks olema radikaalne otsus sinu ja Jumala vahel.
***
Ära kunagi palu Jumalalt nii, nagu Jumal ei tahaks sulle anda. Seneca kirjutas: "Jumalad ei ole nagu inimesed. Nad annavad ja annavad teistele nii kaua, kuni neile endale ei jää enam midagi."
***
Pole olemas vastuseta palveid. Viimase sõja ajal palusid nii Saksamaa kui Inglismaa kristlased võidu eest. Saksamaa kristlaste palvevastused olid ka inglaste palvevastusteks. Me elame maailmas, mis on jagunenud rahvaste, rasside, klasside, parteide, uskude ja võitlevate indiviidide huvide vahel. Miks peaksid alati sinu huvid olema Jumala juures kõige tähtsamad? Ole õnnelik, kui peale seda, kui sa palusid võidu eest, sa hoopis kaotad. See tähendab seda, et Jumal on võtnud kuulda su vastase palvet. Jumal on ikkagi Jumal, kes kuuleb palveid.
***
Olgu su elu teenimine.
Ära ütle, et sul pole vaimset väge või oskusi. Üks poiss andis Jeesusele viis pätsi leiba ja kaks kala. Jeesus tegi need paljuks. Aga mis siis, kui poisil poleks midagi olnud? See oleks võimatu. Piiblis ei eksisteeri sellist matemaatilist sümbolit nagu "null". Piibli ülesehitus on matemaatiline. Iga heebrea ja kreeka tähestiku täht vastab numbrile. Igal sõnal on numbriline väärtus. Mu poeg on kirjutanud teadustöö Pariisi luterlikus ülikoolis piibli matemaatika teemal. Aga piiblis ei ole numbrit nimega "null", mis on eriti oluline siis, kui sa mõistad, et juutide kaldea esivanemad juba tundsid numbrit null, mida nad tähistasid ringiga. Inglisekeelne sõna "zero" tulenebki kaldea sõnast "zer".
Mitte keegi pole null Jumala ees. Mitte keegi pole ilma andideta. Sinu and on võibolla alandlikkuses, kus sa usud, et sa ei ole keegi.
***
21. mail 1972 ma nägin nägemust Püha Stefanose kirikus Southportis, Inglismaal. Ma mõtisklesin põlvitades altari ees. Mulle meenus Eelija, kes oli palunud lesknaiselt tükki leiba. Naine vastas, et tal on väga vähe jahu ja õli järel, vaid nii palju, et teha endale ja oma pojale viimane söömaaeg (1 Ku 17:11-12).
Kohe nägin ma enda ees nälgivat meest, kes palus leiba neitsi Maarjalt, kes vastas: "Mul ei ole leiba. Mina olen kurbuste ema ja mu poeg löödi risti. Seal ta hüüdis, et isegi Jumal on ta maha jätnud. Leiba mul ei ole, aga ma võin trööstida sind teadmistega, et on väärt kannatada kõiki asju Jumala pärast."
Sellest näljasest mehest sai innukas jutlustaja, kes pani tuhandeid inimesi Jeesust austama.
***
Ära kunagi nurise oma risti pärast. Kristlane nurises kord Jumalale oma raske elu üle. Siis võttis Jumal ta kaasa oma laoruumi ja ütles: "Sa võid valida endale siit sellise risti, mis sulle meeldib."
Üks rist oli ilus, kuldne, aga väga raske; teine oli kerge, aga kare ning võis teha õlale viga.
Lõpuks leidis kristlane lao servast ühe risti, mis näis talle sobivat. Jumal ütles talle: "Vaata seda risti terasemalt." See oli sama rist, mille ta alguses Jumala käest oli saanud.
Kannatamine on püha. Ära raiska sellest kunagi ka kõige väiksemat osa!
***
Tunne Jumalat ja tunne ka kuradit.
Vana kristlik raamat, "Hermase karjane", ütleb, et igal inimesel on isiklik deemon, kes tema peale jahti peab, ja ka isiklik kaitseingel. Püüa oma inglit tundma õppida, sest tema on sinu ihukaitse. Ja õpi tundma ka oma deemonit.
***
Tänapäeva noorte seas on levimas ohtlik mood. Sel hetkel, kui nad pöörduvad, nad jätavad pooleli töö ja õpingud ja tahavad kohe saada jutlustajateks. See ärritab üles nende perekonnad. Nad jooksevad teiste järel, kelledest enamust nad ilmselt kunagi ei võida Kristusele ja kaotavad niimoodi võimalusi tuua pääsemisele oma sugulasi. Jää sinna, kus sa oled ja võida omaenda perekond Kristusele, kui sa saad.
Olla misjonär on haruldane ja erandlik kutsumus.
Mida tõelisemalt kristlane võtab Kristust, seda tõenäolisemalt ta saab elama vaimses ja intellektuaalses isolatsioonis. See ei tähenda seda, et ta ei peaks olema misjonär. Ta on vaid omamoodi misjonär. Sa ei pea sundima vett mäest alla voolama. Vesi voolab ise. Misjonäritööd ei tehta suurte pingutustega. Ole kõrgel tasemel ja Jumala sõna voolab alla nende peale, kes on sinust allpool.
***
Louvris on Murillo maal "San Diego ime". Maalil sisenevad kööki kaks aadlikku ja preester. Nad on väga hämmingus, sest kõik köögitüdrukud on inglid. Üks neist hoiab potti käes, teine lõikab liha, kolmanda käes on köögiviljakorv ja neljas kohendab tuld. Aga nad kõik teevad ingellikku tööd. Ükski töö pole tavaline, kui me ise seda tavaliseks ei tee. Ka Jeesus, kellel on kõige suurem missioon, töötas puutöökojas. Palun, kui sul just ei ole väga selget, erandlikku kutsumust, ära saa misjonäriks selle sõna professionaalses mõttes! Ole parem misjonär oma köögis või vabrikus. Sest seal oled sa palju kasulikum.
***
Ära kunagi kaota oma kutsumuse laiemat vaadet. Hooli maailma evangeliseerimise ja sotsiaalse õigluse eest. Issand Jeesus Kristus rääkis tähendamissõna kadunud pojast, kes raiskas ära kogu oma isa varanduse liiderlikus elus.
Peale mitmeid seiklusi pöördus ta tagasi oma isa juurde, kes võttis ta vastu armastusega, toitis teda rasvase vasikaga, andis talle head riided ja isegi pani tema sõrme kuldse sõrmuse.
Kadunud poeg nautis nüüd ennast ja see oli ka kõik.
Issand hoiatas meid, et me ei otsiks tõde Tema tähendamissõnadest. Tähendamissõnad on nendele, kes ei suuda hõlmata tõde.
Normaalselt võttes ei saaks selliseid asju teinud nooruk mõeldagi sellest, et ta isa talle midagi taastaks ega ka sellest, et ta võiks võita oma endisi sõpru Jumalale liiderlikkuses ja kurjuses. Ta oleks võinud ka natuke vähem rasvast vasikat süüa ja oleks võinud hoolida rohkem selle maa vaestest, kus ta oli mõnda aega ise nälgides elanud.
Kristlane mõtleb ka sellistest asjadest, mis tähendab, et ta sekkub evangeliseerimisega seotud ja ka sotsiaalsetesse probleemidesse. Aga tal ei ole illusiooni teha see ühiskond täiuslikuks enne Jeesus Kristuse tagasitulekut. Täida oma kohus tunnistada Kristusest ja parandada ühiskonda, aga ole mõõdukas kõigis asjus. Ära pinguta üle. Ületöötamine on narkootikum kibestunutele ja revolutsioonid on halvimaks oopiumiks inimestele.
Hoia õiget tasakaalu väikeste enesehuvide ja suurte soovide vahel tuua kogu inimkond pöördumisele või luua õiglust, millede saavutamine võtab aega mitmeid põlvkondi.
***
Sajandeid on räägitud sõjast vaesuse vastu. Aga tänapäeva maailmas on rohkem vaesust kui kunagi varem. Sajandeid on inimesed rääkinud relvastumise vähendamisest või sõdade lõpetamisest, kui Vietnami sõjas ainuüksi heideti rohkem pomme, kui seda tehti kogu Teise Maailmasõja ajal Saksamaa vastu.
Me proovime täita lõhet põlvkondade vahel. Konstantinoopoli muuseumis säilitatakse vanimat inimeste teadaolevat kirjutist. Sellele on kirjutatud: "Kahjuks ei ole ajad enam need, mis varem! Lapsed ei kuula enam vanemate sõna ja igaüks kirjutab sellest raamatu".
Oleks utoopiline unistada, et röövikust saab karu või et karust saab liblikas. Samamoodi on utoopiline unistada heast sotsiaalsest riigist ülekohtustele inimestele.
Kristlastel on valus vaadata, kuidas deemonid valitsevad rahvaid. Aga parimaks ravimiks on minna vaikusesse ja öelda endale: "Meil ei ole lahendusi inimkonna sotsiaalsetele probleemidele, samamoodi nagu me ei saa ringi ruuduks teha."
***
Kogu sotsiaalse ja rassilise rahutuse juureks on kümnenda käsu "Sa ei tohi himustada" eiramine. Miks on sul vaja rohkem sellest, kui sul juba on?
Ma ei tea, kas neid on palju, kes on kogenud nii palju nälga ja puudust, kui mina olen. Kaua aega oli minu toidunormiks üks viil leiba nädalas ja igapäevane kartulikoortesupp. Mul ei olnud ei kingi ega pükse. Ma värisesin külmast. Sa võid olla õnnelik ka sellistes tingimustes. Sa võid olla õnnelik isegi siis, kui sa tead, et ka su naine kannatab samade tingimuste all ja su lapselt on võetud kõik elu rõõmud. See on see, mis su salapärane taevane Isa on arvanud sinu osaks ja nii see ongi.
Ma tean, et üks asi on vabatahtlik vaesus: vaesus, mida sunnivad sulle peale teised, on midagi muud. Viimasele peaksid sa vastu hakkama. Aga et sellele edukalt vastu hakata, pead sa omama võimu.
Kõige mõjuvõimsam oled sa siis, kui sa oled täiesti vaikne. Siis sa küll ei paista võimas välja, aga just see, et sa ei paista, ongi osa kvaliteedist. Ela igavikus, mitte igapäevastes intsidentides ja sündmuste jadas. Igavikku ei saa häirida ka miljonite näljaste laste karjed. Kui sa istud taevases paigas, siis kannab vilja ka see, mida sa teed nende näljaste laste heaks. Muidu on kogu su võitlus tühisus. See oleks nagu Sysiphus suurt kivi mäest üles veeretamas: ja iga kord, kui kivi mäe otsast alla veereb, peab ta selle taas õles veeretama. Kogu inimkonna ajalugu on olnud selline. See, mis püsima jääb, on saavutatud vaikivate vaimude poolt, nende poolt, kes on ülevalpool vahelduvatest mullidest, mida hüütakse sajanditeks nende mööduvate kannatuste ja rõõmudega.
Maailm pole vaid aed, imeline looming, nagu ütlevad mõned vaimulikud laulud. Maailmal on ka oma inetu pool. Vaikivate inimeste tuline võitlus võidab maailma. Vaikne tasane hääl võidab.
***
Isegi jumalatud saavutavad väga häid asju läbi sotsiaalse võitluse, reformide, revolutsioonide ja sõja. Ainult need head asjad ei jää püsima.
Elasid kaks siidiussipoissi, kes võitlesid ühe siidiussitüdruku armastuse pärast ja mõlemad lõpetasid viigiga. Kõik sotsiaalsed võitlused lõpevad samuti kord. Mõlema poole esindajad saavad põrmuks.
***
Tiibeti askeet Milarepa omas vaid potti, millest juua vett. Ühel päeval läks see anum katki. Siis ütles Milarepa: "Mu maine pott nüüd on ja nüüd ei ole. Kogu mu vara - murdudes on temast saanud laama (ehk preester). Sest ta on jutlustanud mulle imeliselt asjade mittejäävusest.
Pühenda end oma hingele. Inimesed tulevad pääsemisele ustava iseloomu nakatava jõu tõttu. Mis puudutab inimkonda, siis jäta see selle hooleks, kes vastutab inimkonna eest.
"Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga. Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu. Ilmaaegu te tõusete vara üles, istute hilja ülal ning sööte leiba raske vaevaga," (Laul 127:1-2). Kolm korda öeldakse "ilmaaegu".
Kindlasti tuleks paljusid asju teha meie ühiskonnas. Aga Livingstone'ilt, suurelt orjuse vastu võitlejalt, suurelt misjonärilt ja maadeavastajalt, pärinevad sõnad: "Kellel iganes on usku, see ei kiirusta".
***
Me ei kiirusta, sest me usume enda surematusesse. Paljud asjad, mida me ei saavuta praegu, saavutame me hiljem. Moses anus Jumalat, et ta võiks minna pühale maale. Jumal aga keeldus. Mooses pidi surema väljaspool tõotatud maad. Möödus 2000 aastat. Issand Jeesus räägib Tabori mäel Moosesega. Tabor on Palestiinas, mis tähendab seda, et Moosese soov oli ikkagi täidetud, kuigi natuke aega hiljem. Mis on 2000 aastat sellele, kes elab igavesti?
"Ole alati ustav oma surematusele," kirjutas Solþenitsõn. Siis saavad inimese öelda sinu kohta seda, mida Goethe ütles Lavateri kohta: " Tema läheduses muutud neitsilikuks."
***
Miks mõned inimesed mässavad? Selleks on mitmeid põhjuseid. Teiste hulgas on ka see fakt, et mäss on üheks suuremaks inimese naudinguks. Paljud inimesed peavad seda alkoholist, seksist, muusikast ja narkootikumidest suuremaks naudinguks.
Belfastis aset leidnud rahutuste ajal vähenes enesetappude arv poole võrra. Samas vähenes depressioonihaigete arv, keda arstid pidid ravima. Agressiivsus oma ligimese vastu vähendas agressiivsus enda vastu. Nende jaoks, kel ei ole väärikaid ülesandeid, millele kulutada oma energiat, muutub sotsiaalne rahu ja rahu rahvaste ja rasside vahel igavaks.
Igas mässus on ka viha element. Metsikud rahvamassid ei hooli palju sellest, et asjad paremaks läheksid, peaasi, et asjad muutuksid. Nad vahetavad kärbsed kimalaste vastu ja kimalased vaablaste vastu. Revolutsioonid muudavad sotsiaalset korda, aga väga harva suudavad nad seda ka paremaks teha.
Sun Yat-Sen, kes alustas Hiina revolutsiooni, mis tänaseks on kestnud juba kuuskümmend aastat, kirjutas oma elu lõpus nii: "Kui me analüüsime oma esimesi püüdlusi Hiina revolutsiooni teostamisel, siis me näe, et meie eesmärgiks oli Hiina rahva ja maa päästmine, samal ajal kui tulemus on olnud üsnagi vastupidine ja Hiina rahvas muutub järjest rõhutumaks ning nende maa järjest õnnetumaks."
***
Tõelised kristlased on alati olnud mässajate ja partisanide vastu.
Kui Saksamaal algasid reformatsiooni alguses talurahvarahutused, kirjutas Luther "Nõuande rahu ees". Aga kui sündmused muutusid vägivaldseteks, kirjutas ta pamfleti "Mõrvarlike mässavate talupoegade jõukude vastu". Ta mõistis neid hukka kõige karmimate võimalike mõistetega kui mässajaid Jumala ees ja nende õiguspäraste isandate ees. Ta kutsus üles neid maha suruma. Kui mäss oli maha surutud, siis ta tõlgendas selle mahasurumist kui Jumala õiglast kohut.
***
Ära alusta lahingut kergemeelselt. Aga kui sind sunnitakse lahingusse, siis valmistu võitma.
Sa kahetsed kibedalt igat nõrkust võitluses. Kui Danton ründas Tuileries'd, Louis XVI ei lubanud oma väeosadel lossi kaitsta, et verd ei valataks. Ta põgenes Rahvuslikku Assambleesse. Selle tulemusena aga valati rohkem verd, kui oleks valatud siis, kui ta oleks kaitsnud oma võimu. Dantoni mässajad tapsid iga ettejuhtuva palees, alates marssalist kuni lõpetades kokaga. Laibad teotati. Siis tuli aga terrorireþiim, mille ohvriks langes isegi Danton.
Shakespeare kirjutas oma teoses "Nagu teile meeldib", et "Armastus peab olema tehtud ohetest ja pisaratest, usust ja teenistusest, fantaasiast, kõik tehtud kirest ja kõik tehtud soovidest, kogu imetlusest, kohustusest ja austusest, kogu alandlikkusest, kannatlikkusest ja kannatamatusest, kogu puhtusest, katsumusest ja austusavaldusest". Aga armastus on midagi veel enamat. Armastus Prantsuse rahva suhtes oleks pidanud Louis Ludovic XVI panema võitlema mässajate vastu kuni lõpuni.
Olgem siis kindlad, et meie tuline võitlus on motiveeritud armastusest.
***
Kõrbes elanud kirikuisad arutasid peale aastaid kestnud palveid ja paastu, milline on kõige suurem kristlik voorus. Üks ütles "armastus", teine "õiglus", kolmas "lihtsus", neljas "alandlikkus" ja nii edasi. Antonius Suur lõpetas vaidluse sõnadega: "Kõrgeim voorus on omada kõiki asju õiges mõõdus." Ja sellega olid kõik nõus.
***
Peale Jeesuse juurde tulemist armastad sa ka Tema kirikut. Sa näed Tema kirikut uute silmadega. Kirikus on mitmeid inetuid ja põlastusväärseid asju, aga nagu seeme, nii on ka kirikus suur potentsiaal. Seemnes on võimalus kasvada ilusaks lilleks. Samasugune võime on ka kõige mandunumal kirikul.
Sa ei suuda enam taluda oma pastori jutlusi? Sa pead neid nii halvaks?
Näib, et meid harjutada igavate ja väga valede jutlustega, esitas Jeesus jutluse, mida pinnapealsed kristlased peaksid halvaks jutluseks. Sa leiad selle Matteuse evangeeliumis 15:23. Ta nimetab naist koeraks ja seda vaid sellepärast, et naine kuulub teise rahvusesse. Jutlus näib olevat samas vaimus, sest ta ütleb, et juudid on lapsed, et neile määratud toitu ei tohiks anda koertele. Aga jutlus, mida meie peame halvaks, on must taust maalil, kuhu on maalitud selle naise haige tütre tervendamine ja naisele alandlikkuse õpetamine.
Kas võib olla nii, et need su pastori halvad jutlused on mõeldud selleks, et õpetada sulle alandlikkust ja tuletada sulle meelde, kui tihti on ka su enda sõnad halvad? Igal juhul on need talumatud jutlused institutsiooni väljundiks, mis on kaks tuhat aastat hoidnud inimkonna ees meenutust temast, kes väärib meie kogu armastust, meenutust Jeesusest Kristusest.
Õpi nõrkadest ja halbadest jutlustest. Balaam andis meile alandlikkuse eeskuju. Ta oli valmis kuulama isegi eeslit, kui see rääkis talle väga selges keeles tõde Jumalalt.
Sa virised oma jutlustaja pärast. Mõni asi võib ka kuulajas valesti olla.
***
Õpi tegema vahet tõelisel kirikul ja institutsioonil, mis vaid kannab selle nime. See, kes andis defineeriva staatuse kirikule, millest pärineb enamus meie suurematest denominatsioonidest, keiser Theodosius, tappis Thessalonikis kõik meessoost inimesed. Ka Konstantinus Suure elulugu on kohutav.
Frankide kuningas Clovis sai kristlases, sest ta armastas kristlikku printsessi Clotildet. Ta lubas lahingu käigus, et võtab printsessi jumala oma jumalaks, kui ta vaid võidab alemannid. Tema võit oli vaevalt piisavaks põhjuseks kristliku usu vastuvõtmisel, mille kohaselt frangid pidid lõpetama sõja alemannidega ja elama nendega rahujalal. Rahvas võttis kristluse vastu, sest kuningas oli nii käskinud.
Kiievi vürst Vladimir sai kristlaseks sellepärast, et abielluda Bütsantsi printsess Annaga. Vladimir sundis kogu Venemaa ristiusku vastu võtma.
Kui rootslased vallutasid Soome kuningas Eriku juhtimisel, sunniti kohalikud elanikud kristlust vastu võtma.
On olnud väga halbu paavste ja palju halbu piiskoppe, aga samas on olnud ka palju häid paavste ja piiskoppe. Aga tihti rahaannetused, mida koguti apostlite altaritel läksid otse vaimulike taskutesse.
Paavst Julius, kes ehitas Püha Peetruse basiilika, oli sõjamees.
Paavst Leo X, kes heitis Lutheri kirikust välja, olevat öelnud: "Millist kasu on meile Kristusest väljamõeldis meile toonud!"
Kui protestantlik kirik eraldus katoliiklusest, rajati rahu peale mitmeid sõdu põhimõtte "Cuius regio, eius religio" järgi, mis tähendab, et inimesed pidid igal pool järgima oma valitseja usku.
Sellisel viisil loodud ja alal hoitud kirik ei saanud kuidagi olla Kristuse suhtes ustav. Selle kiriku autoriteedi kohta ütleme me sama, mida Saamuel ütles kuningas Saulile: "Sina oled hüljanud Issanda sõna ja Issand on hüljanud sind" (1 Sa 15:26).
Luther ja Melanchton kahetsesid, et nad olid reformeerinud liiga palju. Melanchton kirjutas aastal 1530: "Oh, kui ma saaks vaid mitte taastada ilmalikku, vaid kiriku haldamist piiskoppide läbi, sest ma näen, milline saab olema meil see kirik peale seda, kui me saadame laiali kiriku korra ja distsipliini". Luther kirjutas Melanchtonile: "Ma arvan, et me oleme läinud hea tegemisel liiga kaugele." Minul aga on vastupidiselt kahju, et reformaatorid ei läinud piisavalt kaugele.
Reformeeritud kirikud on olnud tõelise evangeeliumi kuulutamise suhtes sama sallimatud kui katoliku kirik enne neid. Inglismaa kirik ei jätnud paika ei Bunyanile ega Wesley'le ajal, mil need elasid. Täna, sajandid peale nende surma, asuvad nende mälestustahvlid Westminster Abbeys.
Protestantlikud kirikud nagu ka katoliku ja õigeusu kirikud (väljaarvatud ateistliku ja mittekristliku reþiimi all olles) on olnud identsed maailmaga. Kõiki ristitakse juba imikutena ja kõik on kristlased. Maailm ei saa võtta vastu kogu Kristust. Samamoodi ei saa kirik võtta vastu kogu maailma.
Kirik võib ainult kasutada kurjalt raha, mis talle usaldatakse, samamoodi nagu maailm seda teeb. Me loeme 2 Kuningate raamatust 12. Peatükist, et rahaasjades usaldati müüriladujat rohkem kui preestrit. Asjad ei ole nondest päevadest saadik muutunud.
Wycliffe kirjutas: "Kui preesterkond kasutab kurjalt kiriku rikkusi, siis tuleb need kirikust välja ajada. Muidu nad eiravad oma kohust." Ja Bonhoeffer: "Kirik on kirik vaid siis, kui see eksisteerib teistele. Alustuseks peab ta andma ära kogu oma vara vaestele. Pastorid peavad elama vaid usklike vabatahtlikest ohvritest. Kui vaja, peaksid nad tegema ka ilmalikku tööd."
Mõeldes nimekirikust kirjutas Paul Tillich: "Esimese sõnana, mis meie aja inimestele tuleks religioonist rääkida on sõna religiooni vastu."
Tillich väljendab sõnades mõtet, mida me leiame juba Aquino Thomase Summa Theologicas: "Kui usu jaoks on vahetu oht, võivad alamad oma ülemaid avalikult süüdistada."
Vales kirikus võib sõna "kristlane" panna südame värisema. Kristlased on teinud kristlastele sama palju kurja, samal õelal moel, kui natsid või kommunistid või teised paganad. Mitte iga inimene, keda sa pead kristlaseks, on kristlane.
***
Sõnal "kirik" võib olla ka teine tähendus. Kristlaseks saades sisened sa tõelisse osadusse oma õdede ja vendadega usus.
Keegi ei võltsi asju, mis on väärtusetud. Paljud võltsingud kristlusest tõestavad kristluse väärtust. Teeseldakse ikka head elu, keegi ei teeskle halba elu.
Jäta sinnapaika need, kes teesklevad kristlust ja hoia tõelise kiriku külge. Tõelises kirikus on mõned suured pühakud, tõelised Jumala poeemid. See on see kreekakeelne sõna, mida piibel kasutab nende kirjeldamiseks Efesose kirja 2:1 "poema".
Ma olen nõus paavst Pelagius IIga, et Jumal ei saa olla inimese poolel, kes ei oma kirikuga rahu ja ühtsust, kui me peame selle "kiriku" all silmas seda ristikandvate tõeliste usklike püha osadust.
Aga ole valmis pettumusteks ka siin. Jumala tõeline kogudus koosneb inimestest, kes alles püüdlevad jumalikkuse suunas, ja ei ole seda veel saavutanud. Pea meeles ka seda, et ka sina põhjustad teistele pettumust.
Tõelised kristlased on võimelised reetmiseks ja õeluseks.
Kurjadel inimestel on voorused, pühakutel on patud. Maailm ei ole jaotatud vaid mustaks ja valgeks. Teinekord on sul raske eristada õiget ja valet.
Püha Aquino Thomas ütles: "Gratia non tollit naturam". (Arm ei hävita loomust).
Ole ettevaatlik eriti siis, kui sa saad palju ande Jumalalt. Armud ja annid võivad toimida vaenlastena. Väga harva kutsuvad need esile imetlust. Enamusel juhtudel õhutavad nad üles kadedust.
Hoolimata oma liikmete nõrkustest on kirik tõeline siis, kui see on usklike osadus ja kui selles õpetatakse sulle Jumala Sõna.
***
Ära oota liiga palju!
Piiblis on meil Jumala Sõna ebatäpne sõna. Matteuse 21:7 me loeme, et jüngrid tõid Jeesuse juurde eesli ja sälu, … ja tema istus sinna, mis jätab mulje nagu nad oleksid pannud Ta kahe looma peale korraga. Jumala sõna on kirjutatud osalt harimatute inimeste poolt, kelle kirjakeel oli lihvimata.
Kui Jumal sai inimeseks, põlgasid inimesed ta ära ning inimesed pidasid teda röövlitega võrdseks. Kui ta andis oma kirjutatud sõna, siis andis ta selle koos mitmete ebatäpsete ja ebaselgete kohtadega. Kui ta andis meile preestrid ja pastorid, ta teadis, et meile õpetatakse jutlusi ja raamatuid, milledes on palju rumalust ja moonutusi.
Viletsatel jumalateenistustel pea meeles Jeesust tema alandlikkuses. Alandlik kirik on alandliku inkarnatsiooni pikendus.
***
Kui me teeme vahet denominatsioonidel kui sellistel ja tõelisel kirikul, siis peavad Jumala lapsed hoidma ühtsust. On häbiväärne, et pühapäeviti me lõheneme sadadeks usutunnistusteks ja jätame tihti Jeesuse üksinda (Johannese 16:32). Kreekakeelne sõna "laiali ajama" on "scorpithete", mis on sarnane sõnale "skorpion".
Rakenda kõigi vendade suhtes põhimõtet: "Vajalikes asjades ühtsus, kahtlastes asjades vabadus, ja üle kõige armastus".
Ühtsus on väga tähtis. Melanchtoni viimased sõnad olid: "Las nad olla üks!" Ta mõtles Jeesuse sõnu: "…et nemad kõik võiksid olla üks".
Püüdle ühtsuse poole, aga ilma illusioonideta. Sa ei saavuta kuigi palju. Segadus ja ebakõla levib järjest enam ka Jumala laste seas, nagu pilved levivad pimeduses. Isegi usklike seas on raske leida kogudust ja pastorit, mis täidaks sinu hinge vajadused. Valva hoolega seda, mida sa juba oled leidnud ja hoia usku Kristusesse, isegi kui sa pead hoidma oma küüntega kinni puujuurest, et sind minema ei pühitaks ja peaksid nii jääma kuni oma surmapäevani. Sind ootab ees parem maailm, kus valitseb selgus.
***
Ma rääkisin ustavusest kiriku suhtes, aga peab olema ka selge, et me ei saa olla osaduses Jumalaga läbi kiriku ja omada samal ajal ka otsest suhet Jumalaga. Kirik teeb sellise suhte kaudseks. Südametunnistuse vabadus Jumala vastas on suurem kui kiriku autoriteet. Kirikul on alati olnud raske pühakuid kindlaks määrata. Kirik on mõistnud paljusid jumalikke inimesi hereetikutena hukka.
Sa pead olema teadlik, et sa jooksed asjata, kui sa ei jookse koos kirikuga. Aga samal ajal pead hoidma väikest vahemaad ka kõige tõelisema kirikuga.
***
Ära kunagi heida meelt asjade pärast, mida sa näed kirikus. Üks lugu räägib juudist, kes pöördus peale seda, kui oli näinud Vatikani Borgia paavstiksoleku ajal. Ta ütles: "Kirik, mis jääb püsima sellistest juhtidest hoolimata, peab olema koos Jumalaga."
Ma armastan kirikut kõige enam kiriku inetute külgede poolest. Kui sa lähed haiglasse, siis tunned enda ümber mäda, lehka, verd ja oigamisi. Haigla ilu seisnebki selles, et see võtab vastu haigeid inimesi ja et arstid ja õed on valmis veetma oma päevi sellistes ebameeldivates tingimustes selleks, et teisi aidata. Kiriku ilu seisneb faktis, et see võtab vastu patuseid ja kurjategijaid. Peale kirikusse vastu võtmist teevad need patused uusi kurje tegusid, nüüd aga juba kristluse mantli varjus. Ja kirik, armastav ema, hoiab neid endiselt oma süles.
Ma leian, et see on ilus.
Kirikul on ka teine külg. Kirikus ei ole vaid kurjad inimesed. Kirikul on ka inimesi nagu paavst Gregorius Suur, kes liturgilist rüüd selga pannes kuulis, et inimene oli surnud nälga. Kohe ta pani oma rüü kõrvale ja ütles: "Paavst ei saa öelda missat, kui üks inimene sureb Roomas nälga."
Kirik on andnud ja annab tänini terve plejaadi inimesi, kes armastavad Jumalat ja oma ligimesi kogu südamest ning teenivad neid. Kirikul on rikas kogemus Jumalaga ja inimestega. Kiriku varamu on sinu käsutuses.
Mis iganes ka ei juhtuks kirikuga, kas head või kurja, üks asi jääb kindlaks, see on Jeesuse ülestõusmine. See on kindel tõde.
Oletagem, et su vastaste sõnade kohaselt, on kogu Jeesuse ülestõusmise lugu vaid väljamõeldis: miks peaks keegi välja mõtlema selliseid episoode, kus Maarja Magdaleena ei tunne ära ülestõusnud Issandat? Vastavalt Luuka evangeeliumi 24:16 ja Johannese 21:4 ei tundnud Jeesuse kõige lähedasemad jüngrid teda ära. Kujuta ette, et mitu inimest püüavad valelikult süüdistada inimest kuriteos, mida too ei olnud teinud ja siis, kui nad jõuavad süüdistajatooli, ütlevad kõik järjest, et nad ei arva, et süüdistatav oleks ikka olnud kurjategija. Ilmselge, et kogu nende kohtuasi lõpeb nii edutult. Nüüd petised on tavaliselt väga targad inimesed. Kui apostlid oleksid olnud petised, miks oleks nad pidanud kordama sellist rumalust ja ütlema, et nad ei tundnud ära nende ees seisnud inimeses ülestõusnud Jeesust? Selgitus on lihtne: sest nad armastasid tõde ja asjad olid sündinud just nii nagu nad neid räägivad. Nad teadsid, et Jeesus elab. Seda teame ka meie.
Jeesus elab mitte ainult taevas: ta elab meie südames. Kui su vaimsed silmad on avatud ja sa vaatad usklikku, siis sa näed Jeesust troonil tema südames. Või kui võrdkuju muuta, siis usklik ise lamab Jeesuse süles, olles ohutult Jeesuse kätel.
Jää alati kindlaks ühele faktile: Jeesus tõusis üles surnuist. Ta elab. Ta on olnud surnud, aga mis juhtus tema ihuga? Kas ta jüngrid varastasid selle? Siis oleksid jüngrid pidanud teadma, et Jeesus ei täitnud oma tõotust tõusta taas üles ja nad oleksid ilmselt kaotanud oma usu. Peaaegu kõik nendest suri hiljem märtrisurma. Mitte keegi ei lähe piinadesse ja märtrisurma, kui ta teab, et see, mis ta usub, on vale. Nii ei saanud Jeesuse surnud ihu olla jüngrite käes.
Kui Jeesuse ihu oleks olnud Jeesuse vastaste käes, ei oleks kristlus kunagi kasvanud suureks religiooniks. Kui apostlid kuulutasid Jeesuse ülestõusmist, oleks piisanud sellest, kui ülempreestrid oleksid avanud haua ja näidanud Jeesuse surnud ihu. Kolm tuhat pöördus ühe päeva jooksul Jeruusalemmas - mis pidi variseride jaoks olema tõeliselt raske löök - need aga ei oleks kunagi võtnud omaks ülestõusmise väidet, kui nad oleks näinud Jeesuse ihu lamamas hauas. Peetrus oleks olnud lihtsalt alandatud ja häbistatud, kui tema väited Issanda ülestõusmisest oleks ümber lükatud.
Ei sõprade ega vaenlaste käes ei olnud Jeesuse surnud ihu, sest kolmandal päeval Jeesus ei olnud enam laip, vaid elav. Ta elab täna ja elab terve igaviku.
Sul võib olla maailmas ja ka kirikus katsumusi, aga elav Jeesus annab sulle nende katsumuste keskel rõõmu.
***
Koos Jeesusega on sul väga lihtne teada seda, milline on õige kristlik suhtumine sinu elu probleemide suhtes. Dostojevski "Vendades Karamazovites" sai Suur Inkvisiitor teada, et keegi Jeesus Kristus kõndis Madriidi tänavatel ja oma soovimatu kohaoleku läbi ohustas kristlikku religiooni, mille ta oli saatuse tahtel ise rajanud, kutsus ta Jeesuse enda juurde ja rääkis talle kui rumal ta oli olnud. Idealisti ja utopistina sai Jeesus minna vaid ristisurma. Just sellised mehed nagu Suur Inkvisiitor olid need, kes säilitasid kristlust pannes sellele kindlad raamid ning põletades kõik, kellel oli Kristuse meel.
Jeesus ei vastanud ühegi sõnaga Suure Inkvisiitori õelusele ja ülbusele. Ta kuulas hoolega lõpuni. Kas polnud kõneleja mitte Jumala looming, inimene, kelle pärast oli Jeesus surnud? Kui Suur Inkvisiitor lõpetas, Jeesus suudles teda. See oligi kõik.
Olgu suudlus su viimaseks vastuseks ükskõik millisele õelusele ja ülbusele. Isegi Juudas Iskariot ihaldas Kristuse suudlust.
***
Sul tuleb tegeleda inimestega, kuulata inimesi ja neile ka vastata. Aga lahku inimeste juurest nii kiiresti kui võimalik. "Ühte on vaja," ja Maarja valis selle hea osa, ta istus vaikselt Jeesuse jalgade ees ja kuulas Tema sõna. Maarja vajas vaid Jeesust, isegi siis, kui Jeesus oli risti löödud, ja ka siis, kui Jeesus oli laip. Maarja armastas teda ja ainult Teda. Ja Kristus armastas teda nii palju, et ta riskis ja võttis vastu tema suudlusi ja kallistusi. Tol ajal ei lubanud ükski rabi ühelgi naisel end puudutadagi. Jeesuse jaoks oli samuti vaja vaid ühte: näidata Maarjale armastust.
Silm, millega naine nägi Jeesust, oli seesama silm, millega Jeesus nägi teda. On palju ihulikke silmi. Vaimseid silmi aga on vaid üks. See on üks ja sama nii Jumalal, inglitel kui ka usklikel.
***
Karjane ütles ööbikule: "Laula!" Ööbik vastas: "Ei saa, konnad teevad liiga palju lärmi. Selline lärm võtab igasuguse lauluisu ära. Kas sina ei kuule neid?" Karjane ütles: "Ma kuulen küll, aga ma kuulen neid vaid sellepärast, et sina vaid oled."
Kõnni siin maailmas lauldes Jeesuse laulu. See on sulle häbiks, kui siin maailmas on kuulda nii palju viha ja uskmatuse sõnu.
Kui sa oled ustav Kristusele ja tema kirikule, siis oma maise elu lõpetamisel austatakse paradiisi, kui paradiis su vastu võtab. Aga sul on veelgi suurem kutsumine kui paradiis ja taevane Jeruusalemm. Sind on kutsutud istuma koos Jeesusega troonil, sel troonil, kust loodi universumid ja kust neid valitsetakse, nii nagu Jeesus on võitnud ja istub oma troonil koos oma Isaga (Ilm 3:21). Paradiis on sinu jaoks puhkuse aeg. Jumalikud ülesanded ootavad sind, sest sa oled saanud Kristuse-sarnaseks, osasaajaks jumalikust loomusest.
***
Ma olen rääkinud sulle Jumala Sõna. Jumala Sõna aitab sind, kui sa kuulad seda.
Ma ei tea, kas sa tahad seda kuulata.
Ma olen kirjutanud väsimatult kristlaste tagakiusust. Juba kaua aega tagasi tulin ma välja kommunistlikust vanglast, kus ma olin 14 aastat oma elust. Aga kuni tänaseni pole kommunistlikud vanglad tulnud välja minust.
Noor psühhoteraapia patsient maalis mitmeid naiste nägusid, kes olid kokku murtud nagu murtud vaasid, närtsinud nagu kuivanud lilled ning kellel olid karmid ja järeleandmatud silmad. Alles siis, kui ta maalis terve ja korraliku näo, mõistis ta, et ta võib saada terveks ja et ta on kutsutud olema kunstnik.
Esimest korda olen ma kirjutanud raamatu, mille ainsaks teemaks on Kristus. Selle läbi olen ma saanud terveks ja mu meel pole enam kogu aeg koormatud tagakiusu ja vanglatega.